Reinujutustusest kauge sugulase Rein Reitli suu läbi sai minu jaoks üks keskmise pikkusega lugu. Seal oli relvajutte ja jahijutte ja nalja oli neis harva peidus. 

Ju siis oli mees tõsise saatusega, ju siis see tegi meest ennastki tõsiseks. Lugudega ta mind alati kostitas. hea oli seegi, et ta seda tegi.

Rein rääkis ka kurjad metsalood alati sirgeks ja ta tegi seda alati sõnaosavasti. Selle kinnituseks üks karulugu Põlvamaa metsadest.

Noor isakaru, kes lõikuskuust alates omapäi eluradasid käima hakkab, murti vana isakaru poolt. Maha jäid tumedad karukarvad ja muudki, kuid kahe karu asemel jäi vaid üks isakaru metsa kõndima. Ja nii pidigi sageli olema meie metsades...

Rein oli hea jutustaja. Ja kurja loo juures oskas ta alati hea näoga lugu ka lõpetada. Ja nii sai minustki maast-madalast selline lugude kirjapanija, kes kurjavõitu metsalood lahti kirjutas nii, et nad ikka lugejale meeldisid. Reinuvader teadis seda ja ei tulnud mitte kunagi ilma loota mulle külla. 

Põlva, 1982-1994.


 Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks