Kümnendaks sünnipäevaks kingiti mulle roheline telk, kui selline. Ta oli rohukarva ja pisike ning seal möödus minu arvult kümnes elusuvi.

Telgiarmastus lõigi lõkkele ja see ei läinud kusagile enam ajas kaduma. Kaheteistkümnendas suves magasin juba kahemehe telgis ja telgiarmastus läks veelgi suuremaks.

Kui elu kolmekümnes sügis saabus, olin jälle telkimas ja lugesin telgiööd kokku, ning sain neid tuhande ringis. Kui juubel peetud sai, siis arvasin end tähtsa mehena tundvat, kes tuhat ööd telgis kokku maganud on.

Kui inimene tahab tähtis olla, ei saa seda talle keelata. Keegi ei keelanud mul kümneaastaselt telki pugeda ja tähtsaks saada. Ja hiljem ei keelanud keegi mul uusi telke osta ning veel tähtsam olla. Ja et telgis magamine suuremaks ja tähtsamaks teeb, seda kogesin niisiis juba kakskümmendviis aastat tagasi.

Neeruti, 2003

Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta