Elukevade üheteistkümnes talv tõi mulle elu esimese leitud viupesa silmapiirile. Punaste tammede juures mäenõlvas suures kases oli ta üleval. Nii sai minust elu üheteistkümnendas kevades pesavalvur, kes kevadeti käis ikka pesa juures.
- Marek Vahula lood
- 22. juuli 2023
Aastast – aastasse seisis pesa tühjalt, sest Patermäe teises küljes teine sama viupaari pesa asustatud oli.
Elu kahekümneüheksandas kevades viis pesaarmastus mind pikaks kolmeks päevaks teda valvama. Jürikuu alguse nädal oli kevadet ja elu täis, seda viimast juba metsades ja puude vahelgi päris palju.
Seal ootasin minagi ja tahtsin viude tulekust osa saada. Kolm ööpäeva olin vaikuse ja pesalaps ning saabunud viupaar ei tulnudki just sel kevadel just selle pesa juurde.
Ometi sain kevadisest elust niimoodi osa nagu olin soovinud, üksinda ja metsalaulude keskel. See vana pesa kases hakkas juba lagunema, sest tühjalt oli seisnud pikki aastaid.
Ja asustatud oli vaid ühel aastal ja just siis, kui ma pesa juures ise ei käinud. Alles jäi suur rõõm iseendast ja kunagisest suurest leiust. Ja ehkki ma olin pea kakskümmend aastat tema juures alati üksinda, siis sealt suured kevaded minu elus algasidki ja tegid mind isemoodi, selleks, kes ihuüksinda viupesastki midagi endale leiab.
Neeruti, 2002.
Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
