Olen siin oma tütrest ja tema pojast küll ja küll lugusid pajatanud. Aga vahest tulevad meelde ka muud lood teistest lastest, kes meil käisid. See lugu on naabri lastest. Eks neil läks oma kodus mõnikord igavaks ja nii otsitigi küla pealt vaheldust. Suurem tüdruk võttis ilusti õe käekõrvale ja nii nad siis tulid tatsates kahekesi üle põllu meile.

Kas tüdrukud omas kodus ütlesid, et meile tulevad, ma ei tea. Kui seda küsisin, vastasid nad ikka jaatavalt kooris.

Telefone tol ajal veel meil polnud ja jäi üle ainult loota, et lapsed tõtt rääkisid. Nad olid hästi viisakad ja korralikud tüdrukud, kellega tavaliselt polnud mingit probleemi. Sõna kuulasid ja pahandust ka ei teinud. Kuskil kolamas ka ei käinud.

Minu oma tütar Katrin ja ja täditütre tütar Piret olid selleks ajaks juba nii suured, et nemad nii tihti enam maal ei käinud. Seega tuli naabri tüdrukutel meiega suhelda.

Olime Mammaga nende jaoks kaks vanainimest, kellega on sama igav kui koduski. Ometi olid meil õues tibud. Mamma kasvatas neid suures kastis ja kile all, et varesed neile liiga ei teeks.

Tibud oli suureks plussiks, et meile tulla. Ja neil kodus polnud sääraseid kanapoegi. Vähemalt oli mida vaadata. Aga kaua sa ikka jõuad neid ainult vaatad.

Me Mammaga küll keelasime tibude puutumise. Kuid keeld ununes üpris ruttu. Ahvatlus oli nii suur ja soov midagi õrna oma käes hoida tugevam, kui meie keeld. Mis moodi asi täpselt käis ja kuidas tüdrukud selle suure kasti alt tibud kätte said, jääbki mõistatuseks.

Kui aga asi lõpuks kippus käest ära minema, tulid viisakad naabri tüdrukud ütlema, et nemad lähevad nüüd koju.  Keelata ei saa ju, kui nad seda soovivad. Ainult lapsed unustasid öelda, et tibud said kastist välja nii kogemata.

Laste niisugune äkiline lahkumine tundus kuidagi imelik. Läksime siis tibusid vaatama igaks juhuks. Kahtlused osutusidki tõeks.

Meil mammaga oli pärast tükk tegemist, et jälle kõik kanapojad kokku korjata ja kasti tagasi panna. Nad sibasid üpris kiirelt sul eest ära ja nende püüdmine oli vaevaline.

Õnneks taipasime kohe vaadata ja ükski tibu kaduma ei jõudnud minna. Varesed ka ei tabanud õiget hetke. Nii et see oli jällegi üks õnnelik õnnetus.

Olen kindel siiani, et lapsed ka ei teinud seda meelega. Eks see äraminek oli rohkem suurest ehmatusest. Ilmselt ei saadud nad enam tibusid kätte ja kardeti riielda saada. Ohutum oli siis jalga lasta.

Niisugune oli siis lugu tibudest ja naabri lastest. Tüdrukud on nüüd juba suured inimesed, kellel on omal lapsed. Pole sellest nendega seni rääkinud, kes seda teab, kas nad ise oma tempu üldse mäletavadki enam. Sellest on ju nii palju aega möödas ja nad olid siis vaid kolme-neljased.

Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!

Saa Pillega tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta