Üks kevadine hetk peatas mind Loksa külje all männikus. Sest seal oli üleval võras haukapesa ise, nii suur kui lai, nagu ta peabki olema. Jätsin sinna ronimata ja lubasin suvel tagasi tulla. 

Meri, mis inimesi tõsiseks vormib, oli teinud seda ka Kasispea mehe Erik Sandströmiga. Ta võttis tõsiselt minu juttu, et üheskoos haukapesa üle kontrollima minna.

Kahest mehest üks olin siis mina ise, see, kes üles ronima hakkas. Üleval tahtsin saagijäänuseid leida. Kuid oksakuhilasse pesa rajanud herilasepere arvas teisiti ja tulin väga kiiresti alla tagasi.

Esimest korda nägin rannamees Erikut naermas sealsamas haukapesa all. Mees naeris terve tagasitee oma naeru ja pani naerma ka terve suure rannapere.

Ja see oligi esimene ja viimane kord, kus ma enda üle naerda olen lasknud. Eriku välkuvad silmad ja valged naeruhambad kinnitasid, et naer on alati suure sõpruse firmamärk. Ja kahe mehe sõpruse märk oli ta seekord samuti. 

Loksa-Kasispea, 1992.

Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta