Elu on juba nii seatud, et eks meil kõigil ole omad väikesed kiiksud ja veidrused küljes. Ega minagi erand pole. Mulle meeldivad juba väikesest peale igat sorti ilusad kivid.

Kui tütar hakkas koju kalu nuiama, ei olnud ma selle vastu. Lõpuks ometi oli mu korjatud kividest ka kasu. Nad said endale koha meie akvaariumis. Kanges kalade soetamise tuhinas unustas aga tüdruk kogu ettevaatuse ja tõi sõbranna juurest koju ühe ilusa, kuid tundmatu kala. Nädala pärast aga hakkasid kõik meie kalad kummaliselt liikuma ja surema. Pärast tuli välja, et uus kala oli haige ja nakatas ka teisi.

Et mitte veelkord haigust uutele kaladele edasi anda, otsustasime me kogu akvaariumi sisu uue vastu vahetada ja osta kõige lollikindlamad kalad nagu on gupid. Läksime kive tooma Rocca Al Mare rannast, sest see oli kõige lähemal. Suures kivide korjamise hasardis ronisime mingist viltu vajunud aiast üle. Teisel pool aeda tundusid ikka need kõige ilusamad ja värvilisemad kivid olema.

Järsku olime aga turvameeste poolt kinni peetud. Me olime märkamatult Vabaõhumuuseumi territooriumile jõudnud. Ju siis see viltune aed oligi piiriks. Mingit silti me küll ei näinud. Seletasime ilusasti asja ära, miks me seal olime. Turvapoisid said meie kulul kõhutäie naerda.

Nad polnud selliseid hullusid veel näinud, kes korv näpus kive korjates riskivad kopsaka trahviga ja käskisid meil tuldud teed tagasi minna. Igaks juhuks mainiti ka trahvi suurus ära. See ajas küll kananaha ihule. Mu ühe kuu palk polnud ka nii suur. Kontrollima me muidugi mainitud summat ei hakanud. Vaatasime, kuidas tulema saime. Hea, et see veel nii lõppes.

Aga kivide korjamise kirg on ikka alles jäänud. Olen neid igalt poolt koju vedanud. Kunagi sai Stromkalt üks isevärki kullakarvaline kivi koju toodud. Suvi hakkas juba lõppema ja meri oli ajanud vallidena adru kokku. Panin selle kivi taskusse ja sinna ta ununes. Kes teab, mitu pesu ta pesumasinas läbi tegi. Lõpuks, kui ma oma kivi uuesti üles leidsin, panin ta puhvetisse, tassi sisse, sest kivide karp oli ära pandud ja ma ei viitsinud teda kapi otsast alla võtta.

Läks vist nädal mööda, kui kodused hakkasid haisu taga ajama. Kange otsimise peale leidsime, et haises just see minu uhke kivi. Isegi masinaga pesu ja Lenoriga loputamine ei mõjunud talle. Ikka lõhnas ta adru järgi. Lõpuks tuli see kivi lihtsalt ära visata. Kahju oli küll, kuid seda lehka ei suutnud meil kodus keegi taluda.

Kunagi aastate eest leidsin raudtee äärest ka ühe imeilusa kivi. See oli nagu mingi hõbedane metallitükk. Tõin ka selle muidugi koju. Pühkisin sellelt muudkui kiindunult tolmu ja nii see riiulis seisis aastaid nagu mõni nipsasi. Ta tundus mulle nii uhke olevat.

Mingil hetkel hakkasid mu sõbrad mulle rääkima, et kas ma ei karda, et see ongi mõni vagunist maha kukkunud metalli tükk, mis on võib-olla isegi radioaktiivne. Alguses pöörasin ma kogu jutu naljaks. Siis, kui olin piisavalt järele mõtelnud, otsustasin ma selle kivi ära visata.

Need olid ka ainukesed korrad, kui ma oma kividest pidin loobuma. Tavaliselt on nii, et kui kuskil mõnda ilusat kivi näen ja see taskusse mahub, olen ta ikka kaasa toonud. Ma ei saa sinna midagi teha, mul on juba selline nõrkus kivide vastu.

Niisugused lood siis minu kivide korjamise hobist.


Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!

Saa Pillega tuttavaks!