Ungari viis tuulist päeva tahtsid minust nagu midagi kaasa viia või võtta. Matka keskel hakkas tuuline aeg pihta ja ei tahtnudki niipea veel lõppeda. Vaatasin igatsevalt ringi ja päästvat metsaviirgu ei paistnud mitte kusagilt.
- Marek Vahula lood
- 20. oktoober 2023
Üksik poolkuivanud puuke keset lagedat välja võiks olla peatuste paik tuulistel väljadel. Ja kui kivikakk puuharude vahelt õõnsusest oksale ilmus, oligi justkui väikene muinasjutt alanud.
Tunnikesest sai teine ja kolmaski ning väike öökullike oksa peal ei lennanudki ära, vaid aitas mul end pisut koguda istuda samas lähedal puutüükal. Hääletult liigutas ta oma öökullipead ja hääletult vaatasin minagi ümberringi.
Ilma sõnadeta kahekõne kestis kokku kolm tundi. Ja et ühest öökullist aru saada, polegi sageli vaja ei inim- ega öökullisõnu.
Ungari sajandi pikim ja külmim talv oli teinud oma töö ka pisikese öökulliga, kes kevadet taga igatses ja turris, söömata ja tusane ning ilma sõnadeta oli. Mulle andis kakuke hingesooja ja tundub, et tal endalgi ei olnud midagi selle vastu kui teda vaikides nautisin ja vaatasin.
Sõnadeta armastus esimesest silmapilgust alates oli see kindlasti. Ja armumiste maa üks suurimaid üllatusi oli see lugu samuti.
Ungari, 1996.
Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
