Paljud isad ja emad unistavad, et äsja käima õppinud laps loeks juba soravalt, kirjutaks ning arvutaks kahekohaliste arvudega. Kas aga need saavutused on ikka nii ohutud?

Oli aeg, mil emad olid sunnitud õige pisikesed mudilased andma lastesõime tädide hoole alla ning ise tööle asuma. Kui aga tekkis võimalus jääda oma lapsega tervelt kolmeks aastaks koju, tuli neil asuda täiesti uude, lapse kasvataja rolli.

Lastearst seletas küll, mida teha kuni aastase lapsega. Aga edasi?

Mida temaga mängida, mida talle ette lugeda, millest rääkida jalutuskäikudel, kuidas õpetada iseseisvalt sööma ning potil käima — seda ju perekonnas teati. Paljudele vanematele hakkasid lastesõimes kasutatavad metoodikad aegununa näima. Igapäevast elu koos lapsega taheti mitmekesisemaks muuta. Nii hakkas juuri ajama “varase arengu” idee.

Tänasel päeval on võimalik lihtsa vaevaga leida oma 1-3-aastasele lapsele arengukool. Internetist leiab kergesti vajalikku teavet. Igas lastekaupluses on saadaval lugematul arvul vajalikke õppevahendeid.

Mõmmid, plastiliin ja klassikaline muusika

Ühest küljest on see ju tore. Saab kasulikku tutvust sobitada teiste noorte emadega. Kodus seisavad riiulitel nukkude ja karumõmmide kõrval pusled, lotod ja doominod — kunagised õppevahendid, nüüdseks lihtsalt mänguasjad.

Tänased noored emad ei oska ettegi kujutada (mitte eriti noored emad aga mäletavad veel), et alles hiljaaegu ei olnud kombeks 1,5-aastastele lastele anda kätte värve või plastiliini, koos nendega ei valmistatud aplikatsioone, ei mängitud nukuteatrit, ei kuulatud klassikalist muusikat ega vaadatud kunstišedöövreid.

Teisalt aga toimub ülalnimetatu ning ka palju muud, mida haarab mõiste “varane areng”, meie lastega üha sagedamini pedagoogide, mitte vanemate osavõtul.

1-2-aastase lapse hoidjalt nõutakse “metoodikate valdamist”. Probleem on selles, et kokku on sattunud kaks tendentsi. Tänastele emadele on jällegi saabunud aeg, kus pahatihti ei jääda enam lapsega tema 3-aastaseks saamiseni koju. Seda nii majanduslikel põhjustel kui ka soovist karjääri teha. Seega jääb lapse arengu eest vastutavaks teenust osutav professionaal.

Ja veel, vanemate entusiasmi langus (nagu see ikka ja alati juhtub) pärast “arendavat buumi” tekitab mõnedes veendumuse, et väikeste lastega pole üldse millegi seesugusega vaja tegelda, kasvavad ise, küll lasteaias ja koolis õpetatakse. Lasteaeda tahetakse sageli sokutada oma mitte veel rääkida oskavad lapsedki.

Tõsi, on ka teine tendents: kui emad eelistavad arendada väikelast, järgides tema vajadusi ja huve, põimides igapäevastesse askeldustesse värvide ja vormide, loodusnähtuste ja inimeste tegevuste tundmaõppimist.

Mudilase esimene ülikool

Esimesel kolmel eluaastal on lapse aju võimeline omandama ja ümber töötama nii palju informatsiooni kui ei kunagi hiljem. See aga tähendab, et väikelapse õpetamine võib olla hulga tõhusam kui seitsmeaastaste puhul.

On palju räägitud sellest, mida lapsele õpetada ja kuidas seda teha. Kuid küsimusele “Miks seda kõike vaja on?” pole seni mõistlikku vastust.

Räägitakse laialdastest teadmistest, mida laps võib omandada, kui alustab varakult. Ka sellest, et inimaju võimalused on alahinnatud ning seda ei kasutata piisavalt. Arvatakse, et varane vaimse töö harjumus kaitseb ohtlike ja kasutute ahvatluste eest (narkootikumidest kuni arvutimängude ja teleseriaalideni välja). Lõpuks kinnitatakse, et avastamise ja tundmaõppimise rõõm muudab mudilase elu huvitavaks.

Aga see on juba huvitav — ilma igasuguste õppematerjalideta. Selle eest on hoolt kandnud loodus ise, varustades last võimega koguda ja süstematiseerida arusaamasid ümbritsevast maailmast. Emale on antud aga võime tunnetada väikelapse vajadusi (sealhulgas ka vajadust informatsiooni järele) ning neid rahuldada.

Elu ema kõrval, ema emotsionaalne reageerimine kõikidele sündmustele ning isegi tema tavapärane suhtumine asjadesse (kodu sisustusse, pargipuudesse, pilvedesse), lisaks argilugudele veel jutustused, mida ta teab köögiviljadest, aasalilledest, tähistaevast — kõik see ongi lapsele tema elu esimene ülikool.

Just nii omandasid meie esivanemad kolmandaks eluaastaks kõik teadmised ja oskused, mida oli vaja ühiskonnaelust osavõtmiseks ning füüsiliseks ellujäämiseks.

Tänane linnalaps vaatleb ja õpib küll hoopis teistsuguseid asju: mitte seda, kuidas lüpstakse lehma, vaid hoopis seda, kuidas saab kasutada näiteks olmetehnikat. Ometi on inimene bioloogiliselt samaks jäänud. Seega, kui muudame järsult informatsiooni olemust ning selle saamise viise, riskime tungida lapse arengusse, omamata seejuures õiget arusaamist oma teo tagajärgedest.

Ära kasvata imelast, vaid õnnelikku last

Mis jääb siis puudu lapsel, kelle vanemad on võtnud nõuks teda varakult arendama asuda?

Emalik soojus. Väga sageli õpetavad oma lapsi “lugema enne kui rääkima” ambitsioonikad emad ja isad, kes on orienteeritud tulemustele, ning püüavad oma lapsest teha midagi erilist selle asemel, et teha ta õnnelikuks. Seejuures jäävad üsna sageli tähelepanuta lapse individuaalsus ning tema igapäevased vajadused. Sellise lapse emotsionaalne areng võib kergesti moonduda — kasvades võistluslikus keskkonnas, ei õpi ta armastama ning edaspidi võib tal tekkida suhtlemisraskusi.

Liikumisaktiivsus. Lapsepõlves nii hädavajalikku liikumist peetakse pahatihti ebaoluliseks võrreldes entsüklopeediliste teadmiste omandamisega, kuigi tavaliselt käib varase arengu mõiste alla ka füüsiline tegevus: ujumine, spordisaalid, jalgrattasõit jne. Tõeline liikumisvaeguse risk tekib siis, kui 3-6-aastase lapsega käiakse tunde kestvatel kooliks ettevalmistuse kursustel, mis ei arvesta ealisi iseärasusi.

Eale vastavad mängud. Mängides õpib laps tundma esemeid ning neid kasutama, ta modelleerib inimsuhteid, saab teada, mis on piirid ja reeglid, õpib võtma endale erinevaid rolle. Intellektuaalselt vara arenenud lastel jääb puudu just nendest elulistest ettekujutustest ning oskustest, mida kujundatakse mängides esialgu emaga ja vanaemaga, seejärel eakaaslastega.

Sageli annab see tunda just koolis. Tavaliste laste seltskonnas tunneb selline laps end halvasti, ta ei oska välja mõelda ega alustada mänge. Ta ei oska mängida ega ka jääda mängureeglite raamidesse.

Suhtlemine eakaaslastega. Esiteks võib takistuseks saada laiem silmaring (kui varane areng on olnud küllaltki harmooniline), või siis on huvide ring ahtam (huvi matemaatika vastu) ning seetõttu ei leia laps eakaaslastega ühist keelt. Teiseks: teaberikas, kuid emotsioonidevaene suhtlemine emaga ei lase areneda lapse kommunikatiivsetel võimetel. Tal on äärmiselt raske kellegagi kontakti saavutada.

Ülaltoodud ebameeldivuste põhjuseks on varase arenguga üle pingutamine, see on pime metoodikate järgimine, liiga väikeste laste kasvatamise usaldamine võõrastesse kätesse. Kõike seda saab vältida, kui suhtuda asjasse mõistlikult.

Nüüd aga sellest, mida on raske ennustada.

Vaimse ülekoormuse kurvad tagajärjed

Lastearstid ja psühholoogid ei seosta neid konkreetsete metoodikatega. Jutt on lihtsalt vaimsest koormusest, mis ei vasta lapse vanusele.

Need on:

Veresoonte spasmid, mis võivad tekitada kogelemist, krampe, kusepidamatust ning epilepsiat. Need vaevused võivad olla seotud nii psühholoogilise pingega kui ka laste peaaju töö eripäraga. Ajul jääb vajaka toidust, mida ta vajab organismi elutegevuseks ning intellektuaalseks tööks.

Ajustruktuuride formeerumine toimub vahel moonutatult. Õpetamise varane algus ei lase kvaliteetselt välja areneda aju toitmise eest vastutavaid osasid. Kooliõppe alguseks avastatakse, et paljude õppimiseks vajalike oskuste eest vastutavatel ajuosadel ei ole omavahel küllaldast sidet. Nad ei saa vajalikus koguses toitu ega suuda täisväärtuslikult töötada. Selline laps kontrollib suurte raskustega oma käitumist, ta ei suuda koostada tegevuste kava ega arvesse võtta reegleid. See aga alandab kõrge intellekti puhul tugevalt õppeedukust.

Õppimishuvi kaotus. Just selle üle kaebavad sageli lapsevanemad ja õpetajad. Ning asi pole mitte ainult selles, et lapsel on igav, sest on kõik juba kodus koos emaga selgeks saanud, viimane pole aga vaeva näinud, et hoida ka edaspidi ülal lapse huvi õppimise vastu (andekate kool, huviringid jms).

Probleem on hoopiski teadmiste saamise viisis. Laps ei hangi neid otsekui jahimees, vastupidi. Ta on täiesti varustatud, lausa üle kallatud informatsiooni hulgaga.

Varase arenemise deviisiks on: andke teadmisi, laps valib ise, mis talle vaja on.

Arengu deviis kõlab: järgige lapse vajadusi, vastake teda huvitavatele küsimustele. Lapsel on looduse poolt antud võime tundeorganite kaudu saada iseseisvalt teadmisi: uut ja tundmatut peab ta puudutama ja tajuma. Koormates last meie enda valitud teabega, võime tema iseõppimise võime hävitada.

Spetsialist: näita tähti, ära sunni lugema

Lapsed, kellele on jagatud nende eale mittevastavaid teadmisi, on pahatihti äärmiselt rahutud — nad ilmutavad ebakindlust, on madala enesehinnanguga või, vastupidi, käituvad rõhutatult demonstratiivselt.

Terve ja harmooniliselt arenenud laps hakkab lugema 5-6-aastaselt. Selles vanuses saab ta loetust ka aru, see on aga äärmiselt tähtis. Tänapäeval puudub lastel üsna sageli see lugemaõppimiseks nii oluline lüli.

Iseseisvat tulekut lugemise juurde (alguses tunneb laps huvi tähtede vastu, seejärel avastab, kuidas neid sõnadeks kokku panna) võib pidada aju õigeaegse ja harmoonilise arengu testiks. Kui tagant sundida, siis rikume ise seda teadmata tasakaalu, stimuleerides teatavaid ajupiirkondi varem kui tarvis. Seejuures teiste piirkondade kahjuks.

Samas pole midagi halba selles, kui õpetada mudilasele tähti. Neid võib näidata juba aastasele lapsele, täpselt nii, nagu näidatakse loomi pildil, asju kodus ja tänaval.

Allikas: Delfi

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta