Loomkatsed on minevik. Miks mitte ei võiks Eesti olla esimene riik Euroopas, kes loobub loomkatsetest leides uued lahendused ja alternatiivsed meetodid?

Loomkatsed on inimestega kaasas käinud juba aegade algusest peale. Esimesed teadaolevad loomkatsed viidi läbi vanas Kreekas 500 ekr. Loomade hukkamine ja lahkamine oli laialt praktiseeritud, et õppida tundma elusolendite anatoomiat ja arendada meditsiini. Sellest ajast saati on loomkatsed olnud tavapärane osa teadustööst, kuid üha enam räägitakse, et loomkatsed peaksid jääma minevikku. Inimkond on jõudnud arenguastmeni, kus alternatiivseid meetodeid on palju ja loomkatsed on oma tähtsust kaotamas. 

Miks ei ole loomkatsed enam olulised?

Kuni 18.sajandini peeti loomi alamateks elusolenditeks, kellel puudub inimestele omane võime tunda valu, hirmu ja emotsioone. Meditsiini arenedes selgus, et päris nii see siiski pole. Esimesed kriitikanoodid loomkatsete vastu pärinevad 18.sajandist, kuid tõsisemalt hakati teemaga tegelema alles 19.sajandi lõpus. Varajane kriitika oli põhiliselt filosoofiline, kuid teaduse arenedes said mitmed filosoofilised teooriad teadusliku kinnituse. Mitmetel liikidel on arenenud närvisüsteem, nad on võimelised tundma mitmeid positiivseid ja negatiivseid emotsioone. Samuti on mitmed liigid sotsiaalselt arenenud ja võimelised hoolima oma liigikaaslastest. 

Nüüdseks on suur osa ühiskonnast jõudnud arusaamisele, et loomkatsed praeguses ühiskonnas ei ole enam põhjendatud valik. Põhjuseid selleks on mitmeid. 

Enim loomi kasutatakse meditsiinitööstuses. Uusi ravimeid ja meetodeid katsetatakse eelisjärjekorras loomadel. Kui uus ravim läbib loomkatsed edukalt, siis hakatakse katsetama inimestel. Paraku on statistika tõestanud, et 92% ravimikatsetest, mis läbisid loomkatsed, kukuvad inimkatsetes läbi. Kuigi suur osa loomi on anatoomiliselt inimestega väga sarnased, siis füsioloogiliselt on liigid vägagi erinevad ning tulemused ei ole ülekantavad ühelt liigilt teisele. Mis toimib hiirte peal, ei toimi inimestel ja ka vastupidi. Hea näide on üks tuntumaid haigusi inimkonnas - vähk. 2018. aastal töötasid teadlased välja ravimi, mis suudab ravida vähki hiirtel, kuid inimkatsetega pole siiani edu saavutatud. Uute ravimite välja töötamine on väga kallis ja ajamahukas protsess ning suur osa rahast läheb kaotsi tehes loomkatseid, mis ei anna soovitud tulemusi ning aeglustavad uute ravimite turule jõudmist. 

Loomkatsed on ebaeetilised. Suur enamus laboriloomadest kasvab üles tehislikes tingimustes. Nende ainus kodu on metallpuur, mis ei võimalda loomal piisavalt liikuda ja hügieeni säilitada. Laboritingimused on tihti looma liigikohaste ja looduslike elutingimustega vastuolulised. Näiteks täiskasvanud 5kg küülikut on lubatud pidada 73x73x60cm suuruses puuris, kuigi lemmikloomana peetavate küülikute puhul on soovituslik puuri suurus üle 10 korra suurem (2x3x1m) ja loom peaks saama liikuda ka puurist väljas. 

Kuna ühiskond on üha enam loomkatsete vastu, on paljud teadlased võtnud eesmärgiks leida alternatiivseid meetodeid, mis oleksid palju efektiivsemad ja asendaksid loomkatsed. 

Kõige populaarsemad neist on in vitro katsed inimkudedega, mitmed analüütilised tarkvarasüsteemid ja ka uued meetodid, mis ühendavad bioloogia ja tarkvara. Alternatiivsed meetodid on enamasti odavamad, kiiremad ja täpsemad, kuid vajavad tihti arendustööd enne katsete läbiviimist või täiendavat väljaõpet teadusrühmas. 

Milliseid loomi kasutatakse Eesti laborites?

Laboriloomad sünnivad, kasvavad ja surevad vivaariumites. Vivaarium on ettevõte, mis kasvatab, müüb või teeb katseid laboriloomadel. Tegemist on võrdlemisi suletud ringiga ning laboriloomade kasvatamiseks, müümiseks või katsete tegemiseks tuleb Eestis taotleda luba. 2021.aastal olid Eestis kasutatud laboriloomad kõik pärit Euroopa vivaariumitest, kuid kõigest pooled pärinesid registreeritud vivaariumitest. Registreerimata ettevõtetest pärinesid enamasti põllumajandusloomad (veise, sead, kanad, lõhe).

Eestis on loomkatsetes kasutusel enamasti rotid, hiired, küülikud, veised, sead, erinevad linnu- ja kalaliigid. Kusjuures enim on kasutusel hiired (40,22%) ja kalad (30,49%). Sarnased numbrid on ka Põhjamaades ja mujal Baltikumis. 2021. aastal kasutati loomkatsetes 3886 isendit ning ühtegi looma ei kasutatud korduvalt. Eestis loomkatsetes kasutatud loomaliigid on kõik väga populaarsed ka mujal Euroopas. Eesti statistikaga saab lähemalt tutvuda siin.

Kuidas kasutatakse loomi Eestis?

Loomkatseid tehakse erinevates teadusvaldkondades: meditsiin, põllumajandus, keemiatööstus, toidutööstus. Loomkatsed on lubatud ka hariduse omandamise eesmärgil.
Loomkatsed on keelatud, kui katset on võimalik läbi viia ka mõne alternatiivse meetodi abil, mis ei hõlma looma kasutamist. Loomkatsete läbiviimine on keelatud looduses elutsevate loomadega või hulkuvate koduloomadega, välja arvatud juhul, kui see on teaduslikult põhjendatud. Samuti on keelatud loomkatsete läbi viimine kosmeetikatööstuses. 
2021. aastal olid 70% laboriloomadest kasutusel meditsiinilistes alusuuringutes, mille eesmärk on teha uusi avastusi, kinnitada olemasolevaid hüpoteese või luua uusi seoseid. Alusuuringutel puudub üldiselt praktiline väljund ehk tulemuseks on ainult uus informatsioon. Aasta varem oli alusuuringute osakaal 60%.

Teisel kohal olid looduskeskkonna ja liigikaitselised uuringud (~14%). Kolmandal kohal olid siirde-ja rakendusuuringud (~12%), millest enamus olid veterinaariaalased uuringud. Õiguslike nõuete ja kvaliteedi tagamiseks tehtid 126 loomkatset, mis on 3% kõigist katsetest.

Hariduslikel eesmärkidel katselooma kasutamine ei ole väga populaarne Eestis,  antud kategooria osakaal on 0.1%. 

Korduvkatseid ühe loomaga Eestis ei tehta, aga mujal Euroopas on tavaline, et kerge raskusastmega katselooma kasutatakse uuesti näiteks surmaga lõppevas katses.

Milline on olukord Euroopas?

Euroopa komisjoni andmetel kasutatakse Euroopas loomkatsetes üle 10 miljoni looma aastas. 2020.aastal kasutati rekordiliselt vähe loomi (7.9 miljonit), seda põhiliselt Covid-19 pandeemia tõttu. Enim kasutatud on hiired (49%), kalad (28%) ja rotid (8%). 

41% loomadest on kasutusel alusuuringutes, 31% siirde-ja rakendusuuringutes ning 22% loomadest on kasutusel õiguslike nõuete kontrollimiseks (mürgisustestid, annuse kontroll jne). 4% loomkatsetest on seotud looduskeskkonna või liigikaitseliste uuringutega. 1.4% loomkatsetest viiakse läbi hariduslikel eesmärkidel. Euroopa üldstatistika on kättesaadav andmebaasis ALURES.

Järgnevalt on välja toodud katseloomade kasutamine valdkondade  kaupa Eesti lähiümbruses võrreldes Euroopaga 2020.aastal (uuem EU statistika on alles koostamisel).

Eesti on üldiselt väga sarnane oma naabritega, kus põhiliselt kasutatakse katseloomi alusuuringutes ning siirde- ja rakendusuuringutes. Kusjuures Eestis on loomkatsetega läbi viidud siirde-ja rakendusuuringud enamasti veterinaariaalased (ei ole seotud inimeste haigustega). Eesti naaberriikides on veterinaariaalaste rakendusuuringute osakaal vähenenud läbi aastate ning põhirõhk on inimhaigustel. Läti ja Soome on nii kasutatud loomade arvu kui ka kasutusvaldkondade järgi väga sarnane Eestile.

Regulatsioonide ja seadusandlikel põhjustel 2020.aastal loomi Lätis ei kasutatud. Leedus kasutatakse endiselt võrdlemisi palju katseloomi hariduse omandamisel või praktiliste oskuste harjutamisel, kuigi võrreldes varasemaga on see number vähenenud märgatavalt (2018 42%; 2019 24%; 2020 8%).  Üldpildis tehakse Põhjamaades ja Baltikumis palju vähem loomkatseid regulatoorsetel ja seadusandlikel põhjustel (mürgisustestid, annusekontroll, kemikaalide turvalisus jne.) võrreldes Euroopa üldise statistikaga. Kõige enam kasutatakse loomi regulatoorsetel põhjustel Iirimaal (75%), Ungaris (52%) ja Itaalias (41%). Kusjuures Itaalias ja Iirimaal on suur osa regulatoorsetest katsetest seotud inimeste ravimitega (Iirimaa 99%; Itaalia 59%). Antud tabelis on Eestis läbiviidavate keskkonna ja liigikaitseliste loomkatsete arv 0, aga maaeluministeeriumi andmetel oli 2021. aastal nende osakaal 14%.

Tabelis 2 on välja toodud hinnanguline mõju loomale pärast katse sooritamist. Raskusastme määramisel on arvesse võetud stressi ja valu tase, nende kestvus ning füüsilised vigastused loomale. Eesti on väga sarnane Euroopa keskmisega. Suur enamus loomkatseid on kerge ja mõõduka raskusastmega ehk loom talub stressi ja valu, kuid püsivaid kahjustusi ei esine. Raske raskusastmega loomkatseid sooritatakse Eestis üldiselt vähe, kuid see näitaja kõigub läbi aastate (0.8%-7%). Taastumatute loomkatsete osas on Eesti sarnane Põhjamaadega, kus surmaga lõppevaid katseid sooritatakse vähe võrreldes ülejäänud Baltikumiga. Katse loetakse taastumatuks, kui loom hukkub katse käigus. Antud kategooriasse ei loeta hilisemaid hukkamisi, mis võivad osutuda vajalikuks näiteks raske astmega katsete puhul või püsivate kahjustuste korral.  

Täpsemad andmed leiab Euroopa Komisjoni raportitest.

Milline on loomkatsete tulevik?

Eesti kuulub Euroopa Liitu, millega kaasneb ka kohustus täita liidu poolt esitatud nõudeid. Euroopa Liidu riikidel on kohustus esitada Euroopa Komisjonile igal aastal oma loomkatsete statistika. Sinna alla kuulub loomkatsete arv, milliseid liike kasutati, millistes valdkondades, milline oli katsete raskusaste, kui palju kasutati geneetiliselt muundatud isendeid jne. Alates 2018. aastast on statistika üleval ka andmebaasis ALURES, mis on kõigile ligipääsetav. Hetkel on andmebaasis kättesaadav ainult Euroopa üldstatistika, kuid tulevikus võib sealt loodetavasti leida statistikat ka riigiti. Eesmärk on saada parem ülevaade liikmesriikides toimuvast läbi aastate, et paremini koordineerida seadusandlust ja saavutada seatud eesmärgid.

Peamine eesmärk Euroopa Liidus on tuntud kui 3R printsiip, mis võeti kasutusele juba 1986.aastal, et kaitsta laboriloomasid. Printsiip sai hoo sisse alles 2010. kui EL kirjutas „Three R“ printsiibi oma seadusandlusesse. Uue seadusandluse eesmärk on lihtne: asendamine (replacement), vähendamine (reduction) ja arendamine (refinement). Asendamise käigus otsitakse uusi lahendusi, et vältida loomade kasutamist katsetes. Näiteks katsete sooritamine katseklaasis, arvuti simulatsioonid ja tehnoloogia alased arendused. Vähendamise eesmärk on vähendada loomade arvu katsetes. Näiteks katsete parem planeerimine ja loomade kasutamine korduvalt. Arendamise eesmärk on vähendada loomade kannatusi katsetes, kus loomade kasutamine on täna veel möödapääsmatu. Näiteks loomadele tagatakse paremad elutingimused alates sünnist kuni surmani ja katsetes kasutatakse alamaid loomaliike nagu äädikakärbes, aga ka peajalgsed (kaheksajalg). Uue printsiibi eesmärk ei ole loomkatseid täielikult kaotada, vaid vähendada loomade arvu ja kannatusi. 

Euroopa Liit on järk-järgult piiranud ka erinevaid valdkondi, kus loomkatsed on lubatud. Täna on loomkatsed lubatud kui see on teaduslikult põhjendatud, puuduvad alternatiivsed meetodid ja uuringu võimalik kasu ühiskonnale hinnatakse suuremaks kui looma kannatus katses. Alates 2013. aastast on loomkatsete tegemine kosmeetika valdkonnas täielikult keelatud. See tähendab, et Euroopa Liidus on keelatud sooritada (kosmeetika jaoks) loomkatseid ja müüa (kosmeetika)tooteid, mis on loomtestitud. 

Piirangud on seatud ka loomaliikidele, keda on lubatud kasutada uuringutes ning samuti on liigiti paika pandud, milliseid katseid tohib liigi esindajatel sooritada. Paraku on seadusandlus liigiti väga erinev. Primaatide kasutamine on väga rangelt reguleeritud, aga peajalgsete puhul, kes on tuntud ka arenenud aju ja närvisüsteemi poolest, on regulatsioonid võrdlemisi tagasihoidlikud. Ühest küljest on eesmärk kaotada primaatide kasutamine katsetes, teisalt otsitakse uusi liike, keda laborites kasutada.  

Eesmärkide saavutamiseks võiks rohkem keskenduda uute meetodite arendamisesse ja pakkuda teadlastele paremat võimalust modernseks väljaõppeks. Iganenud teadusvõtted pärinevad iganenud haridusest. Noorteadlastele õpetatakse iganenud meetodeid, sest nii on alati teadust tehtud. 

Eesti võiks loomkatsete statistikat põhjalikumalt analüüsida. Hetkel on loomkatse sooritamiseks loataotlemisel vaja esitada põhjalikku informatsiooni katse kohta ja hilisemalt tuleb esitada ka raport reaaluses toimunu kohta. Paraku jõuab riiklikku raportisse väga üldine informatsioon. Kirjas on statistika, kuid analüüs praktiliselt puudub. EL on ette andnud ka pika juhendi, millist infot peaks katsete kohta korjama. Kui võrrelda Eesti raportit meie naabritega, siis peale üldnumbrite on sisu neis vähe. Põhjalikum analüüs võimaldaks paremini koordineerida ka tuleviku tööd, et loomkatsete arvu veelgi vähendada. 

Kokkuvõte

Loomkatseid on tehtud sajandeid, kuid nüüd on aeg iganenud teadusmeetodid kaotada. Kuigi Eesti üldnumbrid on pisikesed võrreldes suurte teaduse eestvedajatega nagu Rootsi, siis puudub põhjus miks me ei võiks neid numbreid veelgi vähendada. Eesti on tuntud kui tehnoloogia arengu eestvedaja ja innovaatiliste lahenduste pakkuja. Eesti teadlasi on maailma tippnimekirjades iga aastaga üha rohkem ning Eesti teadusrühmad üha edukamad oma töös. Meil on olemas nii inimesed kui ka oskused, et vähendada loomade kasutamist. Miks mitte olla esimene riik Euroopas, kes loobub loomkatsetest leides uued lahendused ja alternatiivsed meetodid.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta