Tagasi tulejas oli tolles varakevades palju peidus. Küll oli ta kodutanumatel otsija ja leidja. Lõpuks ka rahmeldaja, kes tuuletallajale pesakasti valmis meisterdas. Kast sai puust elektriliiniposti otsa kinnitatud ja otsijast sai nüüd siis ka ootaja. 

Nädalapäevad hiljem oli isand posti otsas kohal ja kolm päeva hiljem emand samuti. Uus pesakast oli leidnud endale uued omanikud.

Ootaja rõõm sai mul sellega otsa ja suve keskmeni käisin elanikke ikka vaatamas, kuniks pojad suureks said ja kodu tühjaks jätsid. Ootaja rõõmu leiab inimestest harvem kui teisi rõõme.

Vahel oodatakse armastust või õnne või veel midagi muud. Mina ootasin uude pesakasti uusi asukaid. Nad tulidki koos õnne ja armastusega kohe peagi sinna. Kahekümne seitsme kevade õnne ja rõõmu ma ette lugeda ei jõua. Ometi ühe väikese pistriku väikese loo ma just sellest kevadest leidsin.

Ise olin see, kes loo autoriks sai, seda nii õues kui ka toas kirjutuslaua taga istudes. 

Neeruti, 1999.


 Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks