See lugu on ajast, millal minu lapselaps alles õppis rääkima. Ta oli just saanud endale jalad alla ning avastas maailma. Selged olid ka kolm sõna, millega oli kõik vajalik siiani kätte saadud. Em tähendas ema, anna oligi anna ja kõik muud asjad ja inimesed olid lihtsalt paap.

Miks just paap, ma ei tea?

Kas asi oli selles, et lapse isa nimi oli Peep ja seda sõna kasutati rohkem kui teisi sõnu? Või oli tegu selles, et seda oli lihtne ütelda?

Meil tütrega tekkis küsimus, kuidas lapsele teisi pereliikmeid võiks õpetada. Vanaema oli nii igav nimetus, et tundus lausa kole. Ühel mu tuttaval oli laps hakanud vanaema kutsuma kanaemaks mingi kõnedefekti tõttu ja see ma kohe kindlasti olla ei tahtnud.

Minu ema oli meil Mamma ja kahte ühenimelist pole ju peresse vaja. See tekitab lapses ainult segadust. Kus kohast see tütar selle Mummu nime välja kaevas, ma ei tea.

Mulle see meeldis ja ma leppisin sellega. Nüüd oli vaja see lapsele selgeks õpetada.

Alustasin siis koolitamist. Igal võimalusel ütlesin poisile, et ütle mummu. Vastuseks tuli ikka paap.

Ma ei jätnud jonni. Poiss tundus olema sama visa kui mina. Ikka ja jälle vastas ta mulle paap. Küll ma proovisin meelitada nii ja teisiti, aga tulemust ei tulnud kuskilt poolt. Poiss kordas vaid paap.

Öeldakse ju et käsu korras lapsi rääkima ei õpeta. See tuleb ise, kui üldse tuleb. Ja ilmselt nii see ka oli.

Olin oma arust kõiki nippe proovinud. Küll laulsin ma talle seda nime ja korrutasin ka seda, palusin öelda ikka söögi ees ja söögi järgi, aga lapse suust tuli ikka sõna paap.

Aga ma ei jätnud jonni. Ühel õhtul olid noored mind palunud lapsega olla. Nad tahtsid ise kuhugi välja minna ja sättisid veel endid kodus. Istusin poisiga diivanil ja korrutasin jälle, et palun ütle mummu. Siis tegi poiss suu lahti ja sõnas armsalt silma vaadates mulle sõna: "Baba.".

Olime kõik hetke tummad, siis oleksime äärepealt naeru kätte lämbunud. Vastus oli eriline ja samas ka nii teistmoodi. Me keegi ei oodanud sellist vastust. Ma ise lootsin, et ju siis hakkab asi lõpuks edenema. Järgmine päev töö juures rääkisin seda oma venekeelsetele kolleegidele.

Need ka naersid südamest, et sain alles tiitli endale. Hiljem, kui poiss kasvas hakkasid ka sõnad tulema. Olin aastaid talle Mummu, isegi poisi sõbrad kutsusid mind nii. Vanaemaks muutusin alles hiljem, kui tüdrukud mängu tulid. Ju siis polnud pruudi kandidaatide ees see nimi kohane. Niisugune oli lugu sellest, kuidas ma last rääkima õpetasin ja sain lapselt oma esimese tiitli.

Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!

Saa Pillega tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta