Meie igapäevane kommentaarium õnnistas neid Tudulinna mehi tiitlitega nagu „ärikas“, „tõenäoline salakütt“, „mujaltulnud sahkerdaja“ jne. Kindlasti pole see kõik neile meeldiv, kuid see on tänapäeva Eestis kõigi nende saatus, kes oma murega avalikkuse ette tulevad.

Samas mure neil meestel on suur! On mets, kuid seda majandada ei tohi. Pensionisammas

on kättesaamatu. Ja süüdi selles kõiges pole lõppude lõpuks keegi, sest ka metsaomanikud ise saavad aru, et ohustatud liik vajab kaitset.

Siin avaldubki tegelikult üks suuremaid probleeme meie tänapäevases elukorralduses. Metsaomanik, kes tahab metsa majandada, on väga suure hulga inimeste jaoks võrdne kurjategijaga. Metsa peab ju hoidma, metsapuude ümberarvestamine rahaks on ju

amoraalne! Ja tavaliselt viidatakse sellele, et ega see metsaomanik ise pole seda metsa

istutanud-kasvatanud, loodus ise andis talle need puud.

Ja siinkohal kaldub meie mõtlemine „igapäevastesse müütidesse“ – nagu oleks majandusmetsa kasvamine võimalik ilma inimese sekkumiseta. Harvendus- ja valgustusraie on ju täiesti üleliigsed tegevused, mets kasvab ju ise! Kahjuks ükski metsamees selle mõttega nõus ei ole. Inimese sekkumiseta saab lihtsalt majandusliku väärtuseta hooldamata võsametsa, mis pahatihti ei anna midagi juurde ka loodusele.

Aga kas metsa majandamine ise on üldse moraalne ettevõtmine? Võiks ju mets elada oma

loomulikku elu ja inimene võiks seda vahel harva käia imetlemas, hingerahu leidmas ja ehk ka loomi-linde vaatamas? Ilus mõte, kuid sobilik vaid linnastunud inimesele.

Maal sa õhust, armastusest ja üllastest ideedest kaua ei ela. Karm reaalsus on see, et inimkond kasutab puitu, ning kuna (loodus)turism ei suuda elatada suurt hulka inimesi, tuleb ka metsa majandada. Seega – kõige üldisemas plaanis on metsa majandamine paratamatu ja loomulik. Ning metsaomaniku sõimamine selle eest, et ta mõtleb metsast kui ühest vahendist elatusallikate saamiseks, on rumal ja mõttetu.

Ja enne kui keegi tahab hakata väljendama mõtet et „metsast ei tohi mõelda kui rahaallikast,“ paluksin tal mõelda korraks ka Eestile, kus metsa üldse ei raiutaks ega hooldataks. Eestile, kus puitu ei kasutata, metsanduses töötajaid ei ole, puidutööstus raha riiki ei tooks. Ja kui selline maailm talle meeldiks, oleks tema mõtteavaldus õigustatud.

Aga tulles nüüd tagasi looduskaitse ja metsaomanike juurde, siis peab tunnistama – mõlemal on õigus. Lahendus oleks aga võibolla selles, kui riik ei panustaks esmajärjekorras administratiivsele jõule (aga seda tükivad oma tegevuses eelistama kõik riigid), vaid eelkõige suheldaks inimesega. Et metsaomanikuga ei räägiks mitte ametnik, vaid looduse kaitset väärtustav inimene. Äkki siis oleksid ka lahendused lihtsamad.

NB! Artikkel väljendab autori isiklikke seisukohti.