Roheline ammoniaak võib kogu maailma laevanduses asendada fossiilkütuseid 60% ulatuses juba siis, kui seda pakutaks vaid 10 sadamas.

Oxfordi ülikooli teadlased uurisid ammoniaagi tootmiskulusid ja jõudsid järeldusele, et see kütus võib olla elujõuline lahendus rahvusvahelise laevanduse süsinikuvabaks muutmiseks 2050. aastaks. 

Rohelist ammoniaaki saab kasutada enam kui 60% ülemaailmse laevanduse kütusevajaduse rahuldamiseks, lui seda tangitaks vaid 10 enim kasutust leidvas piirkondlikus kütusesadamas.  Rohelise ammoniaagi kütuse tarneahelale üleminekuks 2050. aastaks on vaja investeeringuid ligikaudu 2 triljonit USA dollarit, peamiselt tarneinfrastruktuuri rahastamiseks. 

Uuring näitab, et suurim investeerimisvajadus on Austraalias, mis varustaks Aasia turge. Suured tootmisklastrid võiks paikneda ka Tšiilis (Lõuna-Ameerika varustamiseks), Californias (USA lääneosa varustamiseks), Loode-Aafrikas (Euroopa nõudluse rahuldamiseks) ja Araabia poolsaare lõunaosas kohaliku nõudluse ja osalt Lõuna-Aasia vajadusteks.

90% ülemaailmsest füüsilisest kaubavahetusest veetakse praegu laevadega. Need põletavad rasket kütteõli ja eraldavad mürgiseid saasteaineid. See moodustab peaaegu 3% ülemaailmsetest kasvuhoonegaaside (KHG) heitkogustest. Seetõttu võttis Rahvusvaheline Mereorganisatsioon (IMO) 2018. aastal kohustuse muuta rahvusvaheline laevandus süsinikuvabaks, eesmärgiga vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid 2050. aastaks poole võrra. Neid eesmärke muudeti hiljuti veel ambitsioonikamaks - nullheide tuleb saavutada aastaks 2050. 

Eesti kontekstis kinnitab see selgelt, et uue õlitehase ehitamine on ohtlik afäär ning samm täiesti vales suunas. Me vajame meretuuleparkide taastuvenergial põhinevat vesinikutootmist ning sellest tulenevat metanooli ja ammoniaagi tootmist, mitte saastamise jätkamist.

Pärast diisellaevade heitgaasipuhastite elujõulisuse uurimist pakuti laevanduse kiireks süsinikdioksiidiheite vähendamiseks alternatiivse kütuseallikana välja roheline ammoniaak, mida saadakse vee elektrolüüsimisel taastuvelektri abil. Seni on aga olnud ebakindlus selles osas, kuidas ja kuhu investeerida, et luua vajalik infrastruktuur tõhusa ja elujõulise kütusetarneahela pakkumiseks.

Oxfordi ülikooli tehnikateaduste osakonna professor René Bañares-Alcántara ütles, et laevandus on üks raskemaid sektoreid, kus süsinikdioksiidi hulka vähendada, kuna on vaja kasutada suure energiatihedusega kütust ning on raske koordineerida erinevate tööstus, transpordi,- ja finantsettevõtete tegevust, et toota, tarnida ja rahastada rohelisi kütuseid. 

Investorite juhendamiseks töötas Oxfordi ülikooli meeskond välja modelleerimisraamistiku, et luua elujõulised stsenaariumid ülemaailmse rohelise ammoniaagi kui kütuse tarneahela loomiseks. See ühendab kütusenõudluse mudeli, tulevikukaubanduse stsenaariumid ja ruumilise optimeerimise mudeli rohelise ammoniaagi tootmise, ladustamise ja transpordiga, et leida parimad kohad, kus tulevast laevakütust kätte saaks.

Professor Bañares-Alcántara jätkab: „Selle töö tulemused on silmatorkavad. Kavandatava mudeli kohaselt asendataks praegune sõltuvus naftat tootvatest riikidest piirkondlikuma tööstusega; rohelist ammoniaaki toodetakse ekvaatori lähedal riikides, kus on palju maad ja kõrge #päikeseenergia potentsiaal, seejärel transporditakse see laevanduse kütusenõudluse rahuldamiseks piirkondlikesse keskustesse.” 

Uuring avaldati IOP Publishing ajakirjas Environmental Research: Infrastructure and Sustainability.   

Sarnased artiklid