Dalai-laama kodumaa soojeneb ligi kolm korda kiiremini kui ülejäänud maailm.

0. detsembril 1989, pärast Nobeli rahupreemia saamist, väljus dalai-laama ühest Oslo hotellist. Olin toetajate hulgas, kes ootasid õues sümboolse hetke tähistamist. See oli esimene tunnustus mitte ainult alandlikule mungale eksiilis, vaid ka tema maale, rahvale ja Tiibeti kultuurile.

Neil päevil- enne, kui ta oli kutsutud presidendiga kohtumisele- jalutas dalai-laama meie seas. Samal ajal, kui meie küünlad virvendasid pimeduses, kallistas ta meid ükshaaval. Inimesed hakkasid spontaanselt laulma erinevates keeltes, aga kuidagi sai sellest üks laul, üks keel ja üks hääl.

Tuletan seda maagilist hetke meelde erilise tundega, kuna 10. detsembril toimus ka Pariisi kliimakonverents, mis on Maa seisukohalt erakordselt oluline.

Nobeli rahupreemia pälvis dalai-laama tänu globaalse ühinemise edendamisele ja keskkonnakaitsealasele tegevusele. Oma tänukõnes ütles ta: "Nii Buddha teadus kui ka õpetus räägivad kõikide asjade fundamentaalsest ühinemisest. See arusaam on oluline, kui tahame teha positiivseid ja otsustavaid samme keskkonnaprobleemide lahendamiseks."

See visioon pole kunagi veel olnud nii vajalik, kui ajal, mil valitsused püüavad välja töötada rahvusvahelist lepingut süsinikdioksiidi heitkoguste piiramiseks, ning vaestele majandusliku abi andmiseks, keda ähvardab oht, mis on potentsiaalselt katastroofilisem kui ükski sõda või loodusõnnetus.

Rahvusvahelised teadlased- nende hulgas paljud hiinlased- tegid murettekitava avastuse. Nimelt leidsid nad, et dalai-laama kodumaa, Tiibet, mis on praegu Hiina kontrolli all, soojeneb peaaegu kolm korda kiiremini kui ülejäänud maailm. See olukord mõjutab kogu inimkonda. Tiibeti platoo on maailma kõrgeim ja suurim lavamaa- see on maailma katus, mis on tuntud ka kui maakera kolmas poolus, sest sisaldab suurimaid magevee reserve, kui mitte arvestada Arktikat ja Antarktikat. Sealset kliima muutumist mõjutavad nii Aasia mussoonid kui ka ilmastikuolud Euroopas ning kogu põhjapoolkeral. Tiibet on nagu kanaarilind söekaevanduses.

Tiibetist saavad alguse enamik Aasia suurtest jõgedest, sealhulgas Jangtse, Mekong ja Brahmaputra. Tiibeti looduslik keskkond omab suurt tähtsust sadade miljonite inimeste jaoks, kes sõltuvad jõgede veest. Maailmale on jäänud märkamatuks, et Hiina valitsus on ehitanud tammi kõikidele suurematele jõgedele, mis voolavad Tiibeti platoolt. Sellisel tegevusel võivad olla laastavad tagajärjed, kuna piirkond on seismiliselt väga aktiivne ja ebastabiilne.

Tiibeti suurtel rohumaadel on karjused elanud tuhandeid aastaid jätkusuutlikult, kohanedes karmide elutingimustega. Nad on rännanud koos oma jaki- ja lambakarjadega sõltuvalt aastaajast. Nüüd tõrjutakse karjused esivanemate maadelt välja ja saadetakse kõledatesse betoonplokkidest asulatesse, mis põhjustab kogukondade lagunemist ning elukeskkonna halvenemist.

Seda kõike tehakse hoolimata paljude autoriteetsete Hiina teadlaste ja ekspertide arvamusest ning ülemaailmsest teadlaste üksmeelest, et põlisrahvaste ja karjade liikuvus on oluline rohumaa säilimiseks ning aitab leevendada kliimamuutusi.

Liustike kiire taganemisega ja Tiibeti jõe vete suunamisega platoost eemale, Hiina linnadesse, täidab riik oma strateegilisi eesmärke, võtmata arvesse allvoolus elavaid kogukondi. Hiina kontroll Tiibeti üle on karmim kui kunagi varem. Vee kättesaadavus on muutunud tõsiseks julgeolekuküsimuseks kogu Ida- ja Kagu-Aasias.

Arvestades olukorra tähtsust, on magevee nappus ja kliimamuutuse mõju Tiibeti platool mitte ainult piirkondlik, vaid ka ülemaailmne probleem.

Hiina juhtkond on tunnistanud kõrgeimal tasemel keskkonnakriisi ulatust. Paljud hiinlased on aru saanud tööstuse kasvu katastroofilisest mõjust loodusele. Keskkonna kaitsmine ja kliimamuutuste vastu võitlemine on nii riigi kui ka üksikinimeste huvides. Üha rohkem Hiina keskkonnakaitsjaid ja -eksperte on mõistnud, et Tiibeti platood tuleb kaitsta.

21. sajandi pühendumine jätkusuutlikule elukeskkonnale nõuab karjuste tõrjumise peatamist Tiibeti rohumaadelt ja integreeritud osalemist tiibetlaste maade hooldamises. Uus International Campaign for Tibet aruanne, mille avaldamine on seotud Pariisi kliimakonverentsiga, toob välja uusi vajalikke strateegiaid. Need tegevuskavad põhinevad dialoogil kogukondade, kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ning Hiina, Tiibeti ja teiste Aasia uurijate, teadlaste ja valitsusväliste organisatsioonide vahel. Kõigil Lõuna- ja Kagu-Aasia rahvastel, sealhulgas Hiinal, tuleb kiiresti välja töötada veeressursside juhtimise plaan.

Dalai-laama on öelnud: „See sinine planeet on meie ainuke kodu ning Tiibet on selle katus. Tiibeti platood tuleb kaitsta mitte ainult tiibetlaste jaoks, vaid ka keskkonnakaitse ja kogu maailma jätkusuutlikkuse pärast.“

See oli maailma jaoks suur kaotus, et Tiibeti eksiilis olev liider, dalai-laama, ei saanud osaleda Pariisi kliimakonverentsil. Siiski on oluline pöörata tähelepanu tema 1989. aastal Oslos öeldud sõnadele, et Tiibet peab olema prioriteetne teema ülemaailmsetes vestlustes seoses kliimamuutustega.

Olgugi, et Hiinal on territoriaalsed nõudmised Tiibeti suhtes, kuulub Tiibet siiski meile kõigile.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta