Augustis külastasin Prangli saart. Prangli saar on kõige põhjapoolsem püsiasustatud paik Eestis. Pranglilasi iseloomustab põlvest põlve kandunud kalapüügioskus, oma keelemurrak ja hea huumorisoon. Prangli saarele korraldab reise Prangli Travel.
- Inimene, kogukond, ühiskond
- Tiina Kilkson, ajakirjanik
- 30. august 2019
- Foto: Pixabay, CC Public Domain
Prangli reis algas juba kell 8.00 Tallinnast Turismiinfokeskuse eest, kus ootas meid giid, kes viis meid oma firma autoga Leppneeme sadamasse. Kell 9 läks sadamast laev, mis jõudis tunniga Prangli saarele. Sadamas jagas giid meile eesti ja ingliskeelseid Prangli kaarte, sest sellel reisil oli palju välismaalasi. Prangli Travel korraldab reise nii eesti kui ka inglise keeles.
Saarel ootas meid veoauto, mille kasti oli pandud pingid, et saaks istuda. Giid ütles kohe linnas ära, et saarel on tee küllaltki konarlik. Tõesti oli kohati raske pingi peale püsima jääda, kui veoauto kurve võttis. Meil vedas ka ilmaga, sest ei sadanud.
Saarel elab alaliselt umbes 75 inimest, talvel on inimesi poole rohkem ning lisaks veel turistid. Saarel oli eelmine õppeaasta ka 8 õpilast, kes õpivad Skype teel. Koolilapsed õpivad saarel liitklassides.
Pranglil on palju männimetsa ja kadakaid ning saart ümbritsevad kenad liivarannad. Vesi oli meres veel soe ja mõned turistid ujusid meres.
Saarel töötab ka Prangli kirik, kus kahe nädala tagant toimub teenistus. Prangli kirikus istuvad jumalateenistuse ajal naised vasakul ja mehed paremal pool.
Sadamast saab laenutada ka jalgrattaid. Kuid meie reisisime sellel korral veoautokastis. Kui peatused olid, siis pandi meile redel autokastist maha tulekuks. Kes soovisid, sellele ulatas veoautojuht ka abistava käe, et veoautokastist alla saada. Mehed küll hüppasid autokastist maha.
Me tegime reisides mitu peatust. Näiteks peatusime Prangli gaasilätte juures, kus giid pani korraks gaasi ka põlema. See on Eestis teadaolevalt ainuke looduslik maagaasi leiukoht. Maagaasi ei ole seal küll nii palju, et seda saaks tööstuslikult kasutada.
Järgmised peatused tegime suure Punase kivi juures, kuhu otsa mõned soovijad ronisid. Peatusime auriku "Eesti Rand" mälestusmärgi juures ja vaatasime Rahvamaja juures ringi, selle katusele on paigaldatud päikesepaneelid.
Tegime saarele ringi peale ja lõunat sõime Prangli restos. Meid ootas lõunaks kohalik koha värske kartuliga maitsekalt taldrikule seatult. Giidiga toimus reis kuni kella 13.00ni ja pärast seda oli vaba aeg. Ma kasutasin juhust ja läksin randa mere loksumist kuulama ja päikest võtma ning ujuma. Ühes kohas ei olnud merepõhjas kive, mujal olid kalda ääres vees väikesed merekivid. Kell 16.00 oli kogunemine Kelnase sadamas, kus meid ootas laev, mis viis tagasi mandrile.
Prangli Travel korraldab Pranglile reise maist-septembri alguseni. Mais on tavaliselt koolireisid, suvel aga firmade suvepäevad. Palju on ka välisturiste, kes eksootilise ühepäevareisi ette võtavad.
Rääkisin ka ühe kohaliku käsitöökaupluse meesmüüjaga, sellest, mida saarerahvas talvel teeb ja kuidas elatub. Müüja rääkis, et talvel suurte tuultega ei tea kunagi, millal mandrilt koju saab laevaga ja turiste peale oktoobrit enam ei ole. Kohalikud mehed käivad tuletõrjes tööl, kauplustes ja püüavad kala ning naised teevad käsitööd.
Kell 17.30 olime tagasi Leppneeme sadamas. Giid viis meid oma firma autoga Tallinna vanalinna tagasi ning reis oligi läbi. Ilusad mälestused jäävad aastateks!
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta