Vabatahtlik on naljakas sõna. Selle järgi oleks enamus tegevusi ja töid, mis inimene ette võtab, justkui pealesunnitud. Ainult siis, kui tööd tehakse ilma palgata, mõnes vaesemas riigis või kehvemas olukorras inimestega, on see väärt nimetamist vabast tahtest tulenevaks. Mulle tundub selline piiratus üsna ahistav.

Pigem meeldib mulle mõelda, et kõik, mis inimene ette võtab, põhineb tema vabal tahtel. Miks sellisel juhul aga siis selline nimetus? Seletuse otsing viib mõtte sõna „vabatahtlik“ teise tähenduseni - ilma sunnita sõjaväkke astunud inimeseni. Kui vabatahtlik Marek „Vahva sõdur Švejkist“ välja arvata, on kujutlus sõjaaja-vabatahtlikust ju kui ideelisest ja ennastohverdavast kodumaakaitsjast. Kas tõesti tähendab oma vaba tahte ajel tegutsemine kohest kangelase seisundit?

Ma arvan, et selline suhtumine pole Eestis tavatu. Ka minu jaoks ümbritses veel kaks aastat tagasi vabatahtlikkust kangelaslikkuse oreool. Kes muu kui õilis maailmaparandaja loobuks pooleks aastaks mammona kogumisest ja pingutaks millegi nii kauge nimel kui (minu näite puhul) slummielanike elamistingimuste parandamine kuskil Keenias. Peale Keenia-kogemust olen vabatahtliku tegevuse üle üsna palju mõelnud ja lugenud ja oma vaateid muutnud. Panen siia mõned külge jäänud mõlgutused kirja.

Normaalne vaba tahe

Vabatahtlikud – ma mõtlen nüüd edaspidi selle all sõna kitsamat tähendust – on Eestis viimasel ajal rohkem tähelepanu püüdnud. Selle tipuks võib pidada president Ilvese patroneerimist Aasta Vabatahtliku valimisel. Ilmselt näitab selline suurenenud tunnustus Eesti jõudmist ühiskondlikus „arengus“ ajajärku, kus „arenenud“ Lääneriigid juba mõnikümmend aastat viibinud on. Ehk teisisõnu - meil jätkub tähelepanu igapäevase eluspüsimisvõitluse kõrvalt ka hoolivust vääriliselt tunnustada.

On üsna lihtsasti mõistetav, miks läänelikes ühiskondades on vabatahtlik tegevus igati tavapärane. Kui vaadata vabatahtliku töö mõttelist „asukohta“ ühiskonnas, asub see kuskil iseenda ellujäämisest (ehk majanduselust) ja otseselt riigi ametlikest ülesannetest (ehk võimuelust) väljaspool. Heaoluühiskond jätab piisavalt palju ressursse – aega ja raha – üle, et veidi oma ninaesisest kaugemale vaadata ning teiste elujärge parandada, ootamata, et riik selle meie eest ära teeks.

See aga tähendab, et tegelikult on vabatahtlik tegevus toimiva kodanikeühiskonna lahutamatu ja oluline osa. Kodanik võib mõtted viia küll kuhugi kodanluse kanti, kes vastandub aadliseisusele, kuid paljud kodanikeühiskonnast kirjutanud inimesed rõhutavad pigem, et kodanik on iseseisvalt mõtlev, majanduslikult sõltumatu ning oma huvisid selgelt välja ütelda julgev stabiilse ja eduka ühiskonna alustala. Ehk mina mõtleksin vabatahtlikust pigem kui elementaarsest küpse ühiskonna liikmest. Sedavõrd kui me eeldame inimeses kodanikku, võime normaalseks pidada ka vabatahtlikku tööd. Ükskõik kas koduses või kauges banaanivabariigis.

Volunturism ja seebimullid

Selline „tavaline“ suhtumine vabatahtlikutöösse ei tule aga ilma oma pahupooleta. Arenguriigi mittetulundustöös osalemine on Lääne-Euroopas sedavõrd loomulik, et paljude tööandjate jaoks pole noore tööotsija cv ilma selleta tõsiseltvõetav. See aga muudab vahel tähelepanu sisulisele küljele üsna teisejärguliseks. Vabatahtlikkus on pigem vormitäide, linnukese kirja saamine. Noorte rännet paariks kuuks või aastakeseks arenguriiki on mõnel pool nimetatud lausa volunturismiks. Tulevase tööandja jaoks annab see tõestust väljakujunenud isiksusest, kollektiivis töötamise oskusest ja muust säärasest, noore jaoks aga annab tegelikult võimaluse veeta veidi aega doteeritud puhkusel mõnes eksootilises riigis.

Eks vabatahtlikkusega on sarnane lugu kui iga teise prestiižeks muutunud valdkonna või nähtusega. Sisulise ja tegeliku kõrvale paisub pealtpool läikivaid ja seest õõnsaid mulle. Eriti kui prestiižiga kaasneb raha. Keenias sain sõbraks ÜROs internina töötava Kirsteniga, kes Aafrika mittetulundussektoriga koduselt tuttav. Tema rääkis sellest, kuidas osad kohalikud noored käivad ÜRO abiprogrammide koosolekutel ja omandavad kiiresti sobiliku sõnavara. Selle najal saab üsna kergesti mõne heakõlalise abiprogrammi jaoks toetust. Kui aga reaalseid tulemusi inspekteerima minnakse, leitakse kuskil äärekivil istuv räpane mees, kes abiprogrammist halligi kuulnud ei ole. Kirsteni sõnul tuleb iga nelja asjaliku programmi kohta ka üks säärane mullistus. Ilmselt on noorte kodanikealgatused selline valdkond, kus vähemalt esialgu on väikesed kaod paratamatud. Kuid mõistlik oleks vabatahtlikku mitte pimesi usaldada, vaid veidi uurida sisulisema poole pealt. Nagu inglise keeles öeldakse: You talk the talk but do you walk the walk?

Tunne ja tunneta maailma

Lõpuks on vabatahtliku töö üheks eesmärgiks range tulemuslikkuse kõrval ka maailma kogemine erineva nurga alt, mida rahas hinnata on raske. Välismaal vabatahtlikuks käimise suurimaks võluks on eneseleidmine kõige laiemas tähenduses. Kui turistina eksootikat kogedes võib kontakt jääda pealiskaudseks, siis töö kuskil globaalses lõunas annab hoopis intiimsema „käed küljes“ kogemuse. Turistide turvasaartest jõutakse soovi korral kiiresti välja „päris“ ellu. Siit läheb mõte hoopis täiskasvanuks saamise valu ja võimaluse juurde. Lääne ühiskondades on loodusrahvaste initsiatsiooniriituse asendanud suures osas ajateenimine armees, kuid vabatahtliku teenistus võib pakkuda sellele patsifistlikumat alternatiivi (mis sobib ka tüdrukutele). Mõlemad võivad noort asetada üksinda vastastikku kurdilt ja pimedalt karmi maailmaga, millest võitu saades võib noort pidada ühiskonna täiemõõduliseks osaks.

Kuid ka alalhoidlikemate noorte jaoks hõlmab vabatahtliku töö enese proovilepanekut kogedes töötamist teistsuguses kultuurikeskkonnas. See aitab mõista, kuivõrd oleme vormitud harjumuspärase inimkeskkonna poolt. Teistsuguste võimaluste nägemine ja läbiproovimine töötades – selle kohta võib öelda kultuurišokk, ehkki šokk võib olla ka väga positiivne - aitab paremini avastada enda asukohta maailmakirjususes ja näha maailma teise külje pealt kui pisikese Eesti-nimelise mätta otsast. Mul oli põhjamaise asjalikkuse ja töövaimuga harjununa Keenias kõige raskem kohaneda rahuliku elurütmiga. Mõnda töökaaslast kokkusaamisele oodates muutusin rahutuks peale viit minutit ootamist, keenialaste jaoks polnud midagi erilist aga ka viiepäevases hilinemises. Poleks osanud enne reisi arvatagi, et olen selline närviline pedant.

Ehkki see võib jätta mulje, justkui vabatahtlik töö kannaks oma tõelist vilja vaid välismaal, pole see päriselt nii. Palju enam on tervitatavad sellised vabatahtlikud, kes oma kultuurišokki Eestis läbi elavad. Sest just seda on teinekord vaja, et silmad avaneksid koduste kitsaskohtade nägemiseks. Probleemid kodututest koertest kodutute inimesteni on ju kapitalistliku ühiskonna paratamatu kaasnähe, mis seepärast tihti märkamatuks jääb. Mind Keeniasse aidanud GLEN võrgustik on ühe osana enda ülesandeks võtnud tõugata välismaal kogemuse saanud vabatahtlikke oma oskusi ja kõrgendatud tundlikkust kodus rakendama. See omab lõpeks ehk sisulisematki mõju. Nii et vahel on paslikum enne Nairobit Nuustakul ära käia. Selle rõhutamine ei tuleks kindlasti kahjuks.

Maailmaparandamise võimalikkusest

Välismaal - milleks on tavaliselt kehvemas olukorras olev riik globaalses lõunas – vabatahtlikuks käimise juures on üheks keerulisemaks küsimuseks isikliku kogemuse ja ühiskondliku panuse vahekord. Kui oma Keenia kogemusest tagasi olles raamatu kirjutasin, sai selle alapealkirjaks „10 lugu läbikukkunud vabatahtlikult Ida-Aafrikas“ just sellepärast, et läbikukkununa tundsin ennast võrreldes suurte ootustega, millega teele asusin. Olin valmis Aafrika mured ühekorraga ära lahendama. Kuid minu töö tulemuseks olid kohalikule MTÜ-le toodetud videoklipid, mida nad oma koduleheküljel sponsorite informeerimiseks kasutada saavad. Sedasi olin ma lõppkokkuvõttes järjekordne tilk, mis kivile langes; isiklikuks kogemuseks oli aga hindamatu kannatlikkuse õppetund.

Mõned kaasvabatahtlikud, kes samuti Nairobisse läksid, olid minust oma töös edukamad ja suutsid süsteemsemaid lahendusi läbi viia. Mõned aga rõhusid ametlikumale osale vähem ja isiklikule-töövälisele rohkem. Mulle tundub, et tulevastele vabatahtlikele võiks küll meeles olla, et nende asemel võiks kohta täita keegi teine, kuid tööalase aktiivsuse ja maailmakogemise vahekord on lõppeks ikkagi igaühe enda teha. Kahjuks ei tule see kindlasti.

Ühiskondade muutmine on hirmus pikaajaline protsess, kus igaühe panus on asendamatu. Nendega tegelevad suured organisatsioonid, mis küll omavad ressursse ja kaalu, kuid mis kipuvad olema jäigad ja aeglased. Seepärast ei peaks vabatahtlik töö olema ilmtingimata kuiv ja rõõmutu töörabamine (seda ei peaks olema ükski ettevõtmine), vahel on ka rõõmsameelse inimese pelk olemasolu asendamatu. Kasvõi selleks, et inspireerida teisi vabatahtlikke, kellel koduigatsusest meel mõru või pesemata puuviljadest kõht korrast ära. Maailm algab ikkagi iseenesest.

Mitte ainult hipidele

Enda rõõmsana hoidmine on vabatahtliku töös ilmselt üks olulisemaid ülesandeid, arvestades seda, et tõepoolest näeb vahel maailma üsna karust pahupoolt. Erinevad lähenemised – mängud, tantsud ja teatrietendused võivad kõik selleks kasutust leida. Enne seda, kui minu vabatahtlikkust vahendav organisatsioon arvas mind valmis olevat Aafrikasse saatma, kogunes kogu programmi poolt vahendatav seltskond – üle 40 noore erinevatest Euroopa riikidest – kahel korral ettevalmistavateks seminarideks. See, mis mind aga nendel kogunemistel üsna kiiresti häirima hakkas, oli rõhu ühekülgne kaldumine info jagamiselt ja aruteludelt pelgalt käteplaksutamise ja muude energiseerivate ja meeskonda loovate mängude peale. Esialgu plaksutasin vaikides, kuid mõne aja pärast muutusin kannatamatuks. Viimaseks piisaks karikasse oli eriti aktiivse grupijuhi püüdlus osasid inimesi Tansaania loomi mängima panna, samas kui Tansaania ühiskonnast või kultuurist polnud jõutud sõnagi mainida. Eks siis kippusin ma ka korraldajatega konflikti sattuma. Mulle tundus, et olulisemaks rääkimisest, mida vabatahtlikuna teha, sai nendel kokkusaamistel juhised sellest, kuidas seda teha.

Tahaksingi lõpetuseks rõhutada, et vaatamata võimalikule kogemuste vähesusele ei tasu (tulevasi) vabatahtlikke kindlasti alahinnata. Millegipärast on aga mõningal juhul vabatahtliku tööl küljes kerge infantiilsuse maik. Ütled „vabatahtlik“, mõtled kitarrimängu kuskil lõkke ääres ja laulmist: „We are the world, we are the children…“  Vabatahtliku töö on nagu iga teinegi, kus isiklikud oskused ja kogemused kogu täiega kasutust leiavad. Hea, kui noore inimese nii vasak kui parem ajupoolkera, nii intellekt kui emotsionaalsus kasutust leiavad. Aga vabatahtliku töö ei ole kindlasti ainult „teistmoodi“ mõtlevate hipide pärusmaa. Ainult emotsiooniga maailma ei muuda. Tulles artikli alguse juurde tagasi – vabatahtliku töö on iga endast lugupidava kodaniku elementaarne elu osa. Kui vaadata, kes said presidendilt Aasta Vabatahtliku aukirja, siis nende hulgas oli nii noori pikajuukselisi poisse kui soliidseid keskealisi ärimehi. Mulle tundub, et on väga oluline lubada ka vabatahtlikul oma vaba tahte kohaselt toimida. Maailm saab sellest ainult võita.

__________________________


Peeter Vihma on hariduselt sotsioloog, Uue Maailma Seltsi ja Pärandkoosluste Kaitse Ühingu liige. Töötanud 2009. aastal vabatahtlikuna Keenias slummidega tegelevas MTÜs Pamoja Trust, millest räägib raamat "Kättpidi Keenias“.

Artikli allikas on noorsootöö ajakiri MIHUS, mida annab välja Sihtasutus Archimedes Euroopa Noored Eesti büroo. Ajakirja MIHUS väljaandmist toetatakse Euroopa Sotsiaalfondi ja Eesti Vabariigi kaasrahastamisel elluviidavast programmist "Noorsootöö kvaliteedi arendamine".