Katrin Lumberg on ökoeluviise harrastav Bioneeri lugeja. Oma lugudes küsib Katrin, kas tänapäeval on võimalik jagada ökoeluviisi ka neljajalgse sõbraga.

Nii saigi meie värske kiisuke koos turvalise pappkastiga autosse tõstetud ja sõit maakodu poole läks lahti. Lastel oli põnevust ja nalja nabani, kui vapper loomake sõitvas autos aeg-ajalt üritas kastist pageda. Hoolsa loomavalve käigus unustati isegi omavahelised algsed vaidlused teemal, kelle süles ikka peaks kast koos kassiga kindlasti olema ja miks - argumentideks sobisid nii potentsiaalse kassihoidja vanus kui sugu kui mis iganes, peaasi et aga põnevale uuele mänguasjale käppa peale saada.

Maakodus tõstsime kiisukese alustuseks kastiga kööki ja mõtlesime, mis edasi. Kass hakkas vaikselt ümbrust avastama, siit-sealt nuuskima ja peatselt ka ühemõtteliselt käpaga kraapima. Jätkuvalt veendunult öko-kassimõttesse klammerdudes, ei tormanud me sugugi külapoodi kassiliiva ja kassiliivakasti ostma, vaid selle asemel sai õuelt leitud üks suvaline vana suht madal plastmass-kauss ja sellesse esimese hooga paar vana ajalehte tükkideks rebitud. Paar korda kraapivat kassikest kasti tõstetud ja sinna need esimesed teod tehtud saidki.

Et kõik mitte liiga lihtsalt ei läheks, sai peatselt üks järgmine märg tegu ka toadiivanile tehtud. Mispeale üritasime kassi territooriumi rohkem köögi ja õuega piirata, aga ikka suutis ta ennast aeg-ajalt mõnda tuppa kellegi kaissu sokutada. No aga samas ta oli nii soe ja pehme ja nurrus nii mõnusasti :)

Kuigi kevadel kassivõtmisplaani alustades oli tundunud enesestmõistetav pikk suvi kassiga maal, siis tegelikkuses tekkisid ikka ja jälle teised sõidud-tegemised, mis meid maakodust eemale viisid. Ja kuna kass veel erilisi hiirepüüdmise ega muid isetoitumiseoskusi üles ei näidanud, sai ta koos oma kasti ja kausiga meiega rõõmsalt kaasa sõita nii vahepeal linnakoju, sõbrannade juurde külla kui ka kandlekoja pärimuslaagrisse. Kiisuke osutus äärmiselt kodu- ja perehoidlikuks ega kippunud üheski tuttavas ega võõras kohas kaduma minema.

Erinevates külades kohtus meie Mirjam erinevate teiste koduloomadega ning pidas ühe sõbranna juures maha vihase võitluse temast paarkümmend korda suurema muidu päris sõbraliku peniga. Ühe sõbranna isane kass ei näidanud tema vastu mingit huvi üles, teise sõbranna emane oli aga konkurendi väljailmumisest äärmiselt endast väljas nii meie külaskäigu ajal kui veel hulk aega pärast seda. Pärimuslaagris oli Mirjam üldine laste lemmik, sai parasjagu solgutada, aga ka erinevates süledes olemist ja silitatud saamist nautida ning hommikul märkuse liigvarajase ärkamise ja teiste laagriliste tüütamise pärast. Toitsime teda jätkuvalt enam-vähem sellega, mis endast üle jäi - parematel päevadel vorsti-piimaga, tühjema kõhuga läks ka leib ja puder.

Nii me koos Mirjamiga rändasime, kooselu õppisime ja kogemusi saime. Kui kassi liigse ringivedamise ja solgutamise pärast süümekad kallale kippusid, siis lohutasin ennast mälestustega merekoolijuttudest. Et ilmselt oleks tema elu võinud saada palju normaalsem ja stabiilsem, aga ehk on seegi parem kui mitte midagi...

Katrin Lumberg
Kassilooga jätkame homme. Püsige lainel!
http://lahendused.blogspot.com