Katrin Lumberg on ökoeluviise harrastav Bioneeri lugeja. Oma lugudes küsib Katrin, kas tänapäeval on võimalik jagada ökoeluviisi ka neljajalgse sõbraga.

Kogu seda suurt rändamist oli tegelikult ainult paar nädalat ja seejärel võttis Mirjami elu hoopis ootamatu pöörde. Nimelt ilmus tema süüdimatu perenaise ehk allakirjutanu ellu ühtäkki üks päris ootamatu pikema reisi plaan, kuhu kass kuidagi kaasa ei mahtunud. Pärast mõningaid läbirääkimisi erinevate võimalike asenduskodudega leidis Mirjam hoiukoha ühe minust veel rohkemgi ökomõtleva ja -elava sõbranna suve-maakodus.

Paari nädala pärast reisilt saabudes, sai kohusetundlikult kohe kassi järele sõidetud, et kaua ta ikka teisi inimesi tülitab. Kohapeal selgus, et kass, koht ja pere on üksteisele nii  omaks saanud, et võivad vabalt oma kooselu suve lõpuni jätkata. Sellega aga ei saanud meie suhe mitte otsa, vaid sattusime suve jooksul lastega sinna kassi uude kodusse külla ja olema ikka ja veel.

Ökokassinduse valdkonnas oli uus pere vapralt jätkanud minu mitte-mingeid-mõttetuid-kassitarbeid poliitikat. Ajalehed kausis olid asendunud saepuruga ning pappkasti asemel oli Mirjam enda turvapaigaks valinud nurgakese köögiukse kõrval riidenagi all. Toidukorraldust kirjeldas uus perenaine aga järgmiselt: "Alguses ma proovisin seda sinu süsteemi, et annad seda, mida ise sööd ehk viiluke vorsti ja lusikatäis putru ning aitab küll. Aga kui ta siis iga päevaga aina väiksemaks ja väiksemaks jäi, siis ma tõin talle poest kala ja küll siis alles hakkas kasvama. Aga mida ta joob, seda mina küll ei tea. Ma võin talle ükskõik mille sisse ükskõik kuhu kohta vett panna, sealt tema ei joo. Ju ta siis kuskilt õuest ise leiab."

Mõne aja pärast selgus, et poekalad kipuvad kiisukest oksele ajama ja seega jäid need menüüst jälle välja.

Küll aga jõudis tasapisi realiseeruda projekt õpetame-kassi-hiiri-püüdma. See uhke ja vägev projekt algas ühel kaunil suvepäeval sellega, kui uusperenaisele keset maanteed sõitva auto kapotile elus hiir jooksis. Kilkamist oli kõvasti, hiireke pisteti purki ja viidi koju kassile. Järgnev esimene hiiretutvustusõppetund jäi minul millegipärast nägemata, aga perenaise kirjeldus oli järgmine: "Muidugi ma panin kassi koos hiirega suurde kasti, ega ma siis nii rumal ei ole, et ma oleks hiire lahti lasknud. Aga hiirel oli põgenemiseks välja töötatud väga kaval plaan. Nimelt ta haakis ennast hammastega kassi käpa külge, kass tõstis käpa üles, hüppas koos käpa ja hiirega kasti servale ja läinud see hiir oligi. Kusjuures hiirel oli veel kokkulepe lähedalasuva sisalikuga, kes osavalt kassi tähelepanu kõrvale juhtis, nii et kass hoopis sisalikku taga ajama hakkas ja hiirel rahus minna lasi."

Kogu selle ürituse käigus oli kass siiski väidetavalt hiirevere maitse suhu saanud, nii et loodeti kiiret arengut hiireküttimise kunsti omandamisel. Järgmiseks õppetunniks olnud jälle minu poolt nägemata juhtum liivakarjääris, kus ujumisel kass kaasas käis. Nimelt leidnud tubli perenaine karjäärist kassile järgmise hiire ning esitanud kassile näitliku õppetunni hiirele järele jooksmisest. See hiir pääses plehku kassiga lähemalt kokku puutumata.

Vahepeal olid perepojad leidnud maja ümbrusest mitu sabata sisalikku ning tekkisid spekulatsioonid teemal, et see kass vist harjutab hiirtepüüdmist sisalike peal. Peatselt said spekulatsioonid kinnitust, kui kass ühel päeval majatrepile ilmus vingerdav sisalikusaba hambus. Esitas lühikese etenduse saba püüdmisest-lahtilaskmisest-kinnipüüdmisest ja pistis lõpuks pintslisse.

Läks veel pisut aega mööda ja ühel päeval tormas Mirjam hirmsa jutiga õuest majja, hiir hambus. Leidis endale turvalise koha köögilaua all ja kassi-hiire mäng läks lahti. Hiir vaeseke küll ei liigutanudki enam, aga see ei takistanud kassi teda käpaga usinalt mööda põrandat taga ajamast, vahepeal õhku viskamast, ise ümber toolijalgade saltosid tegemast ja nii edasi. Vahtisin koos lastega kogu seda etendust suure põnevusega, viimati (ja pigem vist ainsa korra eelneva elu jooksul) olin kassi-hiire-mängu tookord veel päris elusa hiirega näinud kunagi teismelisena. Ja ühtpidi on see nagu julm ja hirmus ja teistpidi on see elu. Ja palju rohkem ja õigem elu kui Tomi ja Jerry multikad näiteks, ma arvan. Ka lastele vaatamiseks. Lõpuks läks hiir kassile sisse koos saba ja karvadega, mingi ühe väikse siseelundi jättis aga kass põrandale vedelema. Perenaine tunnustas: "See kass teab, mis ta teeb, õige jupi jättis järele."

Hiljem muutus hiirepüük rutiinseks, ei viitsinud keegi enam kümnete minutite kaupa vahtida, kuidas kass hiirt loobib, sai teine rahulikumalt ja omaette tegutseda. Õuest paistis tal hiirte püüdmine paremini õnnestuvat, majas oli õhtuti aeg-ajalt jätkuvalt hiirekrabinat kuulda. Korra sai kass paar päeva pererahva äraolekul ka üksi kodu hoida ja pärast seda ka korra kassikonservi. Hiiri nii palju ei jätku, et ta ainult nendest ära elaks, aga kui on valida hiireliha ja vorsti vahel, siis kindel eelistus kuulub värskemale kraamile.

Suvel ja maal tundub ökokassi pidamine juba täitsa võimalik. Eks näeb, kuidas talvel läheb.

Katrin Lumberg
http://lahendused.blogspot.com