Seoses ülestõusmispühadega meenus mulle üks imeline juhtum minu pikast loomaarstipraktikast.

Oli kevad, umbes paarkümmend aastat tagasi. Vabas Eestis taastati maatalusid ja põllumehed püüdsid hakata ettevõtjateks. Kes pidas loomafarmi, kes hooldas metsa ning kes spetsialiseerus põldudele. Enamasti aga tehti natuke nii üht, teist kui ka kolmandat. Kõik elasid ja pingutasid lootusrikkalt.

Laastu pere kaheksapealine rammus piimakari hingas ärevalt ning ootas karjalaskepäeva. Laudaaknast piiluv päike kutsus iga päevaga aina enam. Loomad kippusid laulma, sest igatsesid vabadusse. Enamik loomi oli varakevadel juba ära poeginud – loodusele meeldib oma taastootmisprotsesse nii ajastada, et nõrgukesed järglased, kes alul emapiima toel kosuvad, suudaksid end talvekülmade tulekuks karjamaal tugevaks süüa. Just sedasi on asjade kulg ette määratud, kui kõik hästi läheb.

Milla poegis neli päeva tagasi. Vasikas oli tragi ja kosus kenasti, aga emaga ei olnud lood nii head – Millal tekkis poegimishalvatus. Käisin teda iga päev või isegi paar korda päevas veeni süstimas, sest loom vajas kiires korras kaltsiumi-magneesiumilahust ning hiljem lisaenergiaks glükoosi.

Poegimishalvatus võib raskematel juhtudel juba paari tunniga lõppeda väga-väga kurvalt. Tegemist on tõsise ainevahetushäirega, kus veres puudub vaba kaltsium, mida on hädasti vaja äsjasündinud järglase toitmiseks ehk emapiima moodustamiseks. Tegelikult pole aga tegemist kaltsiumi puudusega, lausa vastupidi, seda üliolulist verekomponenti on kinnisperioodi ajal sattunud organismi liigses koguses ja see ülemäärane hulk on talletatud luudesse.

Kinnisperiood on tiinuse lõpuaeg, mil loom paari kuu vältel enam ei lüpsa, puhkab ja kasvatab oma loodet. Niisiis pole nimetatud häire tekkinud mitte mineraalide pealt kokku hoidvast ja koonerdavast peremehest, vaid pigem oma looma liigsest hellitamisest või teadmatusest. Samas leidub ka juhuseid, kus omanik toidab oma looma täpse ettekirjutuse alusel, ent millegipärast ei suju kõik protsessid nii nagu peaks.

Organism on üks imeasi ja selle tarkus on hämmastav, kuid alati on võimalus, et kusagil voolusüsteemis ilmneb häire ja energia jääb lihtsalt kinni. Umbes nii on lood ka rasvumise korral – liigne energia talletub rasvkoena, mistõttu organism tervikuna satub tõelisesse energiakriisi, kasvatades aina oma massi, jõudmata samas enam elada-liikuda ja hakkama saada.

Niisiis käisin ma Milla juures korduvalt ja ravi ei tõotanud taluperele odavaks kujuneda. Olgu öeldud, et Laastud elasid Koeru valla ääremail ja sinna oli ka pikk maa sõita. Talviste tuiskude ajal oli piimaautolgi tõsiseid probleeme taluni jõudmisega – ei ole lihtne elada „vabas looduses”. Lootus Milla suhtes hakkas aga tasapisi kaduma.

Tavaliselt annab Ca-ravi väga häid ja kiireid tulemusi, kuid mõnikord võivad mahajäämise põhjused omavahel kombineeruda. Emaüsas liiga suureks kasvanud loode võib sündimise käigus ema vaagnaluude vahele pikemaks ajaks kinni jääda, pitsitades emaslooma tagajalgadeni kulgevaid närvitüvesid.

Tekivad verevalumid, mis ei lase aju käsksignaalidel jäsemeteni jõuda. Kui selline suur loom, kes võib kaaluda isegi 800 kilo, enam ei tõuse – ükskõik mis põhjusel –, on asjalood äärmiselt halvad. Verevool on häiritud ja võivad tekkida lamatised. (Lamatised on surnud koed, mis toodavad laibamürke, mis ei tohiks verre sattuda). Looma keeramine ühelt küljelt teisele, et jalgadele pisutki verevarustust tagada, on väga raske ettevõtmine, eriti veel väheste abilistega ja kitsas kodulaudas.

Selles talus tehti kõik, mis võimalik, kuid Milla ei tõusnud. Neljandal ravipäeval leppisime kokku, et tellime auto ära. Vaja oli imet, sest niisama oodata polnud enam mõtet. Prognoos muutus iga hetkega lootusetumaks ning halvenes ka haige looma liha kvaliteet.

Milla lugu leidis aset ajal, mil lihakombinaadid võtsid veel vastu ka nn hädatapuloomi. Mitte et sellise looma liha eest saanuks palju raha, aga vähemalt midagigi. Tänapäeval on selline luksus välistatud. Peremehel tuleb välja käia utiliseerimiskulud ja teatud juhtudel isegi eutanaasiasüst. Viimast läheb vaja olukorras, kus looma süda ei lase organismil surra, ent tema keha ei suuda enam elada. Hääbuva elu piinasid on aga õudne vaadata

Mäletan täpselt seda ilusat päikeselist ja kevadehõngulist hommikupoolikut. Karjamaad olid juba õrnalt rohekaks tõmbunud ning elu paistis nii paljutõotav. Aga minu süda oli kurbusest tiine ja tundis kaasa toreda pere ja vahva looma valule. Ma pidin sõitma Milla juurde, et tema viimane ärasõidudokument allkirjastada.

Kõrgete kuuskede vahelt paistsid juba kaugele üle väljade Laastude kenad taluhooned. Suur oli minu hämming, kui pererahvas mind naerusuiselt koos just minule mõeldud šampusepudeliga õues ootas. Ma ei saanud asjast aru, arvasin, et ehk on kellelgi sünnipäev. Aga siis kuulsin Milla loole toreda puändi, mis kõlas järgmiselt:

Hommikul tiriti Milla laudast traktori abil õue, et ta siis köitega kuidagi saabuva kombinaadiauto peale tõsta. Laudauksed avatud, läks lehmakari värske õhu ja lõhnade mõjul täitsa pöördesse. Lootus vabadusse jõuda oli nii võimas, et talupere otsustas pääsutee avada. Liiatigi oli rohi karjamaal juba sealmaal, et mõned ampsud oleks ikka süüa saanud.

Milla lamas abituna otse suure laudavärati ees, sõbrad tunglesid temast mööda, sabad seljas ja rõõmsad pasunasuud hõiskamas. Ja siis see juhtus! Ka Milla ei suutnud maha jääda! Suur loom vähratas maast lahti, nagu murdunuks kalju või pudenenuks hiiglaslik jääpank liikvele. Milla tuikus korraks, lasi seejärel hiigelsuure reaktiivse ja hääleka gaasivoolu oma tagumisest otsast tulema ning põrutas teistele sarvilistele järele.

Suure lootuse, rõõmu ning usu jõuga tõusis ja tõestas Elu, et suudab imesid korda saata. Milla on minu praksises kõige pikemalt maas olnud loom, kes tervenes kenasti ning lüpsis iseenda ja pererahva rõõmuks veel kaua.


Loe Thea loomaarstilugusid Bioneerist.