Mis viib Tallinna koolilõpetaja Ida-Virumaale õppima jätkusuutlikkust? Minu teekond selleni on olnud samm-sammult kujunev.

Olen Tallinna 21. Kooli vilistlane, kuid gümnaasiumis mul veel kindlat sihti ei olnud. Teadsin vaid, et tahan teha midagi sisukat – midagi, mis looks väärtust. 10. klassi järel veetsin vahetusaasta Hispaanias. See avardas mu maailmapilti ja õpetas iseenda eest seisma.
Soov panustada ühiskonda on minus kasvanud koos koduga. Ema majandustaust ja töö panganduses, isa arstidest suguvõsa ja õde, kes töötab arstina – kõik nad on mulle eeskujuks, et oma tööga saab ja peab maailma paremaks muutma.

Keskkonnateadlikkuse pisiku sain juba lasteaias, kui külla tulid Prügihunt ja Superjänes. Sorteerisime prügi ja osalesime “Teeme ära” talgutel – meie koristatud hoovist tehtud pilt jõudis isegi ajalehte, mille üle olin väga uhke.

Kasvasin Pirital, kuhu viib eraldi bussirada, kus on lubatud sõita ka elektriautodele. Väikese tüdrukuna vaatasin neid autosid ja mõtlesin: kui suureks saan, ostan ka elektriauto – siis pääsen ummikutest! See oli mu esimene iseseisev arusaam säästlikust liikumisest, kuigi ma ei osanud seda veel nii nimetada.

Mind on kujundanud ka Saaremaa, minu sünnikoht ja emapoolse pere kodu. Tuulikud Virtsu sadama lähistel tähendasid, et praam on kohe tulemas. Veespordialad, nagu purje- ja lohesurf, õpetasid loodust tunnetama – tuult ei saa käsutada, seda tuleb mõista ja usaldada.

Kuidas leidsin oma eriala?

12. klassis osalesin Tallinna Tehnikaülikooli laia matemaatika eksami ettevalmistuskursusel. Ühel kolmapäeval, kui istusin peamaja fuajees, vaatasin ringi ja mõtlesin: “See kool tundub nii äge – ei saa olla, et siin mulle midagi ei leidu.” Uurisin taas õppekavasid ja leidsingi: “Jätkusuutlik ettevõtlus ja ringmajandus.”

Just see, mida otsisin – valdkond, mis ühendab majanduse, ühiskonna ja keskkonna. Arvasin, et see on kindlasti populaarne eriala, kuid sügisel alustas meid vaid kaheksa. Õppejõud nimetas seda "butiikõppeks"; – väikese grupi eeliseks ongi personaalne lähenemine, rohkem arutelusid ja sügavam kontakt nii aine kui ka kaastudengitega.

Kui selgus, et õpe toimub Ida-Virumaal, kahtlesin korraks. Saatsin eriala kodulehe perevestlusesse – tuli ainult toetavaid sõnumeid. Ema ütles, et kui eriala on õige, siis peab minema; õde lisas, et kolm aastat läheb kiirelt. Ida-Virumaal olin varem käinud – Toila loss ja Narva jäid meelde. Pigem kui kartus, tekkis ootus: äkki saan vene keele selgeks ja tõestan oma gümnaasiumi õpetajale, et ma pole lootusetu juhtum. Keel on hetkel veel õppimisel – kolmandal semestril kavatsen võtta vene keele vabaainena.

Õppetöö Kohtla-Järvel ja Jõhvis on olnud sisuline ja praktiline. Oleme külastanud ettevõtteid nii kohapeal kui ka Tallinnas, kus loengutes omandatud teooria saab elulise tähenduse. Esimene õppekäik Eastmani tehasesse jäi eredalt meelde – tundsin end alles algajana, aga just see
teadmatuse tunne andis tõuke edasi õppida. Koos kursusekaaslastega korraldasime ka gümnasistidele ringmajanduse päeva – võimalus inspireerida ja õpitut edasi anda. Sellised hetked kinnitavad, et olen õigel teel. Pärast 12 aastat suurlinna kesklinnakoolis tundub Virumaa kolledžis õppimine rahustav.

Siin on rohkem aega ja vähem müra. Oleme “sina” pealt kolledži direktoriga ja õppejõududega suhtlus on vahetu – saab küsida ka kõige lihtsamaid küsimusi ilma piinlikkust tundmata. Vabal ajal käin trennis, jooksmas või jalutan. Jõhvis on kino ja mu lemmik Uuskasutuskeskus, kust ei lahku kunagi tühjade kätega.

Esimese suve eesmärk oli leida erialane praktika. Proovisin, kuigi teadsin, et see pole esimese kursuse tudengina lihtne – eriti Tallinnas. Aga õnnestus! Sain praktikakoha Swedbanki jätkusuutlikkuse juuniorspetsialistina – tõeline unistuse täitumine. Selle ala inimesi on väga vaja
– neid, kellel on päriselt vastavad teadmised.

Kursusekaaslased: erinevad lood, ühine eesmärk

Nüüdseks on meid alles kuus. Mõni tuli otse gümnaasiumist, mõni on teinud teadliku karjääripöörde. Näiteks üks õppis varem õpetajaks, aga ei tundnud end vene emakeelega inimesena mugavalt eesti keelt õpetades. Meil on kaks Vladislavi ja Artjom, kes on hetkel vahetusõpingutel Soomes. Meie erinevad taustad rikastavad arutelusid. See pole ainult koos õppimine, vaid pidev koostöö, kus igaühe kogemus loeb.

Näen selles, mida õpin, tohutu väärtust - jätkusuutlik ettevõtlus ei tähenda ainult rohelist mõtteviisi, vaid vastutustunnet – oma töötajate, kogukonna, keskkonna ja tulevaste põlvkondade ees. Olen õppinud tundma ka ESG-raamistikku, mis aitab hinnata ettevõtete
jätkusuutlikkust laiemalt kui ainult keskkonnamõju kaudu:

• Environmental vaade aitab mõista kuidas ettevõte kasutab ressursse, vähendab
• jäätmeid ja süsinikujalajälge;
• Social pool katab seda, kuidas koheldakse töötajaid, kaasatakse kogukondi ja valitakse
• eetilisi tarnijaid;
• Governance mõõdab, kui läbipaistev ja vastutustundlik on juhtimine.

Ringmajandus on samuti oluline ja tulevikku suunatud. Selle keskmes on põhimõte, et majandus ei tohi toimida "võta–tooda–viska"; mudeli järgi, vaid peab hoidma ressursid võimalikult kaua ringluses – olgu selleks rõivaste korduskasutus, toidujäätmete vähendamine või
taaskasutatavad ehitusmaterjalid. Mida rohkem olen erialasse süvenenud, seda selgem on: see pole kitsas nišiteema, vaid midagi, mis puudutab kõiki eluvaldkondi. Just see teebki õppimise põnevaks – teooria on seotud päriseluga, poliitika ja ärimaailmaga.

Ma arvan, et kui tahad keskenduda õppimisele, on Ida-Virumaa hea valik. Kolm aastat mööduvad kiiresti – minu esimene on juba möödas nagu lennates.

Kõige olulisem soovitus? Vali eriala, millega tahaksid tegeleda ka väsinuna. Kui teema päriselt huvitab, ei tundu ükski kodutöö tüütu, vaid võimalus. Unistades kunagi bussirajast ja elektriautodest, jõudsin ringmajanduse ja kestliku arengu maailma – ja ei kahetse.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta