Selle loo rääkis mulle minu ema ja juhtus see kolhoosi aja lõpus. Loos on kõik nimed muudetud, sest kas asjaosalised veel elavad, seda ma ei tea. Nad peaksid olema juba eakad inimesed. Austan nende privaatsust ja jätan seepärast õiged nimed enda teada. Sellest räägiti omal ajal meie kandis palju ja võib-olla tuntakse ka tegelased ära ilma õigete nimedetagi.

Ühes kolhoosi brigaadis töötasid Juhan ja Jüri. Erilise usinusega nad välja ei paistnud. Juhan oli juba vanem mees, kes armastas tihti pudelipõhja vaadata. Tema tööpäevad olid tihti viinauimased. Jüri seevastu oli alles noor mees. Tema päevad lõppesid tavaliselt mõne sõbranna kaisus. Neid oli tal hulgi. Ta kohe oskas naisi ära rääkida. Õnnetuseks ähvardas tema mõnusat elu rikkuda Vene kroonu. Kuni selle ajani oli ta suutnud end kuidagi välja vingerdada ja oli veel kolhoosi töömeeste kirjas.

Jüri ja Juhan töötasid alati koos. Neil oli hea klapp omavahel ja Jüri tegi nii mõnigi kord ka Juhani töö ära, kui too enam ei suutnud. Juhtus aga nii, et Juhan kukkus ühel õnnetul päeval oma käeluu katki. Õiget töötegijat temast enam ei olnud ja haiguslehte ta ka ei saanud, sest kukkudes olid tal lõhnad juures olnud. Õnneks sai vasak käsi viga ja mees tuli oma igapäevase eluga kuidagi toime.

Sõbra õnnetus andis ka kohe Jürile inspiratsiooni. Mismoodi see täpsemalt teostati, seda ei tea keegi. Aga järgmine päev oli juba Jüri see, kes oma katkise käeluuga ootas arsti kabineti ukse taga. Maal liiguvad jutud kiiresti. Kõik teadsid, et noormees peab sõjaväkke minema. Teati ka seda, et kutse oli tal käes ja paari päeva pärast tuli minna.

Kas rääkis mõni Jüri loendamatudest sõbrannadest selle välja või tuli see jutt muudest kanalitest, aga see jõudis arstini kiiremini kui mees ise. Väikese koha omapära ju. Kõik tunnevad kõiki. Arstile tundus asi kahtlasena. Mehe käsi pandi arsti juures küll kipsi, aga teda süüdistati enda vigastamises ja sõjaväest kõrvalehoidmises. Oli see õiglane süüdistus või mitte, teab mees ainult ise. Karistuseks ei antud talle haiguslehte ning tööl pidi ta edasi käima.

Kolhoosis oli nüüd kaks vigast meest. Ühel parem käsi kipsis, teisel vasak käsi kipsis. Mehed pandi kuivatisse kotte tõstma, sest kuskil tuli ju neil tööd teha. Oli ju meestel kahe peale kaks tervet kätt ka. Nutikad mehepojad õppisid kiiresti ära, kuidas üheskoos neid kotte tõsta oma tervete kätega. Ise nad võtsid asja huumoriga. Naerdi ning lõõbiti, et on nüüd soojas ruumis nagu kuurordis kohe. Juhan püsis ka kõigi üllatuseks kainena niikaua, kui käsi kipsis oli.

Nende kahe koostöö kottide tõstmisel nägi välja nii naljakas, et naised käisid üksteise võidu seda tsirkust vaatamas. Mõnda aeg oligi see lausa kolhoosi ainuke vaatamisväärsus. Siis oli naistel, mida poe järjekorras ja piimapuki juures rääkida. Jüri oli enne ja ka pärast seda lugu ikka endiselt naiste suur lemmik.

Aeg möödus ja meeste käed said lõpuks jälle terveks ning siis vahetus ka riigikord. Nii jäigi Jüril Vene kroonus käimata. Pikapeale unustati ka see lugu ära. Siis hakkas olema nii palju muutusi, et kes üldse sellist pisiasja enam meeles pidas.