Aastapikkune armuhoog, mis mind kuumaks oli ajanud, ei jahtunud ka uue sügise hakul. Võtsin end viieks päevaks vabaks ja pakkisin seljakoti ning kauge Lõuna-Eesti maanurk tervitaski mind.

Pimeduses jõudsin kohale ja armunud noortesalk saatiski mind pimeduse teele. Pea käsikaudu leitud matkamajake sai ööseks minu omaks ja seda vastu Eesti lõunapiiri Krabil, Kikka järve kaldal.

Armastus, mis ei tunne riigipiire, sai minu omaks. Hommikune armunu läks teekonnale ümber järve, nii, et riigipiir sai ületatud.

Piklik järveke sai mul selgeks õpitud ja piirideta suur armastus sai oma. Armastus, mis minust üle jäi, viis mind igale poole, kuni lõpuks armumise aastaring lõppes ja algas uus armastuse aastaaeg sügis.

Need armuhetked, mida aasta jooksul kogusin, tegid mind ära armastuse otsija moodi. See, kes otsib taga ühte ema ja tütart ja kes leiab end siis sügises hoopis riigipiiri ületamas.

Selles sügises said kõik piirid mul ületatud ja ehkki kaks armastuse ootajat ei jõudnud mind ära oodata, olin siiski hoolas otsija, kes vähemalt ühe armastuse sügise üles oskas otsida.

Krabi, 2000.


Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!