Filmi ’2012’ esilinastuseni 13. novembril 2009 on jäänud 19 päeva. Filmi treileris pühib hiigellaine minema mungakloostri Himaalaja mäetipust. Geoloogilises mõttes on sellist jaburust raske kommenteerida. Kui keegi võib India ookeani läheduses end hiidlainete eest turvaliselt tunda, siis on need Tiibeti mungad. Aga ilmselt selle turvatunde purustamisele ongi filmi autorid rõhunud, kirjutab Erik Puura Keskkonnaabi blogis.
Filmi ’2012’ esilinastuseni 13. novembril 2009 on jäänud 19 päeva. Filmi treileris pühib hiigellaine minema mungakloostri Himaalaja mäetipust. Geoloogilises mõttes on sellist jaburust raske kommenteerida. Kui keegi võib India ookeani läheduses end hiidlainete eest turvaliselt tunda, siis on need Tiibeti mungad. Aga ilmselt selle turvatunde purustamisele ongi filmi autorid rõhunud, kirjutab Erik Puura Keskkonnaabi blogis.
- Arvamused
- Erik Puura, keskkonnablogi erikpuura.wordpress.com
- 25. oktoober 2009
Olen huviga jälginud protsesse, mida wikipedia nimetab ’2012 nähtuseks’ – ’2012 phenomenon’. Ning saanud aru peamisest – inimesed vajavad järelemõtlemist elu mõtte üle, sedavõrd huvitav ja müstiline on meist igaühele antud elu. Kas selleks on vaja aasta 2012 ümber rajatud hüsteeriat, on omaette küsimus. Kasutan kõike seda, et tudengitele haaravamalt keskkonnageoloogia põhitõdesid õpetada.
Kuna olen geoloogina aasta 2012 teemal varemgi sõna võtnud, siis kujutlesin, kuidas olen kutsutud populaarsesse telesaatesse. Enne aasta 2012 arutelu on just ära tõestatud, et pool aastat ainult tomateid süües puhastub organism täielikult. Kuna järjekorras on ka valdade liitmise teema, siis on aega ainult 10 minutit. Minuga koos on stuudiosse kutsutud inimesed, kes juba pikka aega on saanud planeedilt Nibiru kosmilisi signaale.
Loomulikult saab esimesena sõna signaalidesaaja. Selgub, et isegi õunapuud on aru saanud Nibiru saabumisest ja peatsest katastroofist – sellele viitab väga hea õunasaak. Õunapuud annavad viimast. Viljasaak aga on nigel seetõttu, et rukis ja nisu on võitlemisest maailma lõpuga loobunud. ’Erik Puura – kas võite 100% kindlusega väita, et aastal 2012 ei toimu suurt keskkonnakatastroofi?’, küsib saatejuht ja vaatab kella. ’Sellist kindlust ei saa mitte ükski teadlane mitte kunagi anda,’ alustan vastamist. ’No näete nüüd!’ hõiskab saatejuht ning kuulutab teema lõpetatuks.
NASA astrobioloog David Morrison on väsinud kommenteerimast, et planeeti nimega Nibiru ega ka mõnda teist planeeti, mis lähiaastatel Maad ohustaks, pole olemas. Morrison on üle külvatud ka abipalvetega noortelt, kelle arust elul pole peatselt saabuva maailmalõpu tõttu enam mõtet ning arvatakse, et kõige kergem on elust lahkuda. Noored on vaadanud internetist maailmalõpu videoid ja kirjutavad, et nad ei saa magada, värisevad üleni jne. Morrison kinnitab üha sagedamini noortele ja paanikas inimestele, et Nibiru on interneti teel levitatav pettus. Samas on lihtsamast lihtsam levitada paanikat teatades, et valitsused ja NASA on peamised konspiraatorid. Ka filmi ’2012’ puhul on selline lihtne ja populaarne meetod valitud.
Kõik see toob mulle veel kord meelde, kuidas helistasin Elu24 ajakirjanikule ja küsisin, mille alusel ta väidab, et teadlased ennustavad aastaks 2012 maailmalõppu. Mille peale ajakirjanik ütles, et ärgu ma võtku seda juttu rubriigist ‘Veider teadus’ tõsiselt, sest see on mõeldud eelkõige noortele… Olen kuulnud, et ka koolides on laste omavahelises arutelus muutunud maailmalõpu teema järjest sagedasemaks.
Aga miks ma oleksin öelnud, et ma pole 100% kindel selles, et aastal 2012 ei toimu suurt keskkonnakatastroofi? Sest katastroofe toimub kogu aeg, võtame kasvõi 2004. aasta detsembrikuu tsunami, kui hukkus üle veerand miljoni inimese, või 2008. aasta maavärina Hiinas, kus hukkunuid oli ligi 90000. Samuti on väga väikese tõenäosusega ohud olemas igal aastal, näiteks see, et Maad tabab asteroid, purskab supervulkaan, tekivad maavärina tagajärjel tsunamid jne. Aga vähemalt vulkaanide, maavärinate ja tsunamide suhtes paikneb Eesti geoloogilises mõttes õnnistatud alal – ohud sisuliselt puuduvad. Lisaks puudub mistahes geoloogiline tõendus selle kohta, et aasta 2012 oleks erinev mõnest teisest aastast – tõenäosus, et midagi toimub, on sama suur mistahes teise aastaga. Samas inimeste arvukuse suurenemine Maal tähendab, et hukkunute ja vigastatute arv katastroofides võib samuti tõusta.
Aastal 2012 võib Päikese aktiivsus olla kõrge, viimati oli aktiivne aasta 2001 ning kordumine on iga 11 aasta tagant. Päikese aktiivsus võib põhjustada näiteks satelliit- ja mobiilside häireid. Samas pole sellel mingit seost Maa magnetpooluste vahetusega, nagu ekslikult arvatakse. Maa magnetpooluste vahetus on umbes 5000 aasta jooksul toimuv järk-järguline protsess, mis vastavalt geoloogilisele andmestikule pole kunagi olnud seotud massiliste väljasuremistega. See, et magnetpooluste vahetus toimub järsku ja põhjustab globaalseid katastroofe, on väljamõeldis.
Miks ma siis ikkagi arvan, et aasta 2012 on muutuste aasta? Just seetõttu, et järjest tugevneb 2012-hüsteeria külvamine kõikide kommunikatsioonivahendite kaudu. Lisaks sadadele tuhandetele isehakanud uskujatele internetis, kes loovad ka veebisaite ja videoid, kaotavad informatsiooni tarbijate arvu pärast võitlust pidavad massikommunikatsioonikanalid järjest enam sotsiaalset vastutust. Eriti praeguses majandussituatsioonis on 2012 geniaalne äri kirjanikele, varjendite valmistajatele, särgimüüjatele, samuti loomulikult ajakirjanikele. Väga paljud inimesed ja perekonnad peavad läbi elama 2012-nähtuse, loodetavasti ilma ohvriteta, aga ikkagi närvitsedes. Ilmselt on palju inimesi, kes aastal 2012 igal hommikul mõtlevad, et kõik on ikka veel alles. Juba 2011/2012 aastavahetus saab paljudele olema vägagi kummaline. Ja siis läheneb hüsteeria kuupäev… Sellest toibudes aga on loodetavasti rõõmsam ja lihtsam edasi elada, kaotades näiteks meeletu tarbimise kui elu kvaliteedi näitaja mõtteviisi ja mõeldes rohkem oma rahva ja kogu inimkonna jätkusuutlikkusele.
Kui maiad oleksid teadnud, kuidas nende kalender mitu tuhat aastat hiljem võrreldes nendega märkimisväärselt kõrgemal tehnoloogilisel arengutasemel inimühiskonda paanikasse ajab, oleksid nad tõenäoliselt oma kalendri kahjutundest ümber vormistanud.
Aga järele mõelda meie ühiskonna haavatavuse üle tasub kindlasti. Kui selleks aitab kaasa ilmselt judinaid tekitav, kuid ilma teadusliku aluseta film ’2012’, siis on meetod seegi.
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta