Bioneeri toimetaja Katrin Lipp ja Maavalla Koja vanem Ahto Kaasik vestlesid Maavalla koja ja maausuga seotud teemadel.

KATRIN: Kas Maavalla koda on saanud sõna sekka öelda ka riiklikul tasandil tehtud otsustele?

AHTO: Et kaitsta põlisrahva huve, oleme paratamatult pidanud riigiga maid jagama. Võin tuua mõned näited.

Kirikute ja koguduste seaduse muutmisega taheti maausuliste ühendusi kogudusteks ümber nimetada. Kogudus on aga kristlik mõiste. Relvaseaduse muudatusega taheti tsiviilkäibes keelustada mõõgad. Ilma mõõgata ei saa aga põlisrahva kombel abielluda ega täita muidki tavasid. Perekonnaseaduse muudatusi, mis andsid abielude sõlmimise õiguse vaid teatud uskudele, me parandada ei suutnud. Oleme seaduseandjale selgitanud, et põhikooli- ja gümnaasiumiseadusesse religiooniõpetuse kohustuslikuks muutvate sätete viimine rikub otseselt usuvabadust. Oleme ka selgitanud, miks ei tohi Metsaseadusest kõrvaldada pärandkultuuri mõistet.

Looduslike pühapaikadega seotud küsimuste lahendamiseks oleme kaasanud Sise-, Keskkonna- ja Kultuuriministeeriumi. Aastatepikkuse selgitustöö viljana jõudsime looduslike pühapaikade arengukava algatamiseni ning osalesime selle koostamises. Arengukava koostamine edenes visalt. Kui ta lõpuks 2007. aasta alguses valmis, kulus veel üle aasta, enne kui kultuuriminister Laine Jänes selle tänavu kevadel kinnitas.

Erinevate riigi- ja teadusasutuste ning ühenduste koostöös valminud arengukava on väga hea. See kirjeldab pühapaikade erakordset tähtsust ja nendega seotud muresid ning näeb ette kõik vajalikud tegevused pühapaikade uurimiseks, hoidmiseks ja tutvustamiseks. Ainuke häda on selles, et erinevalt kristlikust arhitektuurist pole põlisrahva looduslike pühapaikade päästmine Kultuuriministeeriumi ja valitsuse jaoks kuigi tähtsad ja see väljendub ka eelarves. Selle aasta alguses teatas Kultuuriministeerium, et arengukava saab 2,5 miljonit krooni, mis on vähem kui kümnendik vajalikust. Muutunud majandusolukorra valguses teatati aga suvel, et järgmisel aastal ilmselt arengukava ei rahastatagi.

Kuid pühapaikade hoidmisel ei aja koda asju üksnes riigiga. Et kaitsta kultuuripärandit ja laiemalt põlisrahva huve metsa majandamisel, liitus koda mõne aasta eest säästva ja õiglase metsamajandamise jaoks mõeldud Eesti FSC standardi koostajatega. Kevadel valminud ja rahvusvahelise keskuse heakskiitu ootav eelnõu näeb ette põlisrahva majanduslike, ühiskondlike, kultuuriliste ja usuliste huvidega arvestamist. Standard on mõeldud küll üksnes vabatahtliku sertifikaadi taotlemiseks, kuid kuna selle olemasolu toob puidu ja puidutoodete müümisel välisturul märgatavat hinnalisa, taotlevad seda üsna tõenäoliselt kõik suuremad metsatootjad.

KATRIN: Kas koda on huvilistele suletud?

AHTO: Jah, on küll. Me võtame vastu vaid maausulisi ja taarausulisi inimesi. Seejuures me ei pööra mitte kedagi. Oma juured peab igaüks ise avastama. Uudishimulikele on avatud meie üksikud sündmused, avalik teabelist ja võrguleht.

KATRIN: Kas võiksite anda mõne soovituse, kuidas jõuda juurte juurde?

AHTO: Uuri välja, mis kihelkondadest ja küladest on su esivanemad pärit.

Jõua selgusele, kellega esivanemaist tunned kõige tugevamat sidet

Otsi üles selle esivanema kodukoht ja selle läheduses asuv ajalooline pühapaik.

Sõlmi selle paigaga side: sõlmi puule pael, jäta kivile and vms.

Õpi aru saama selle paiga maakeelest (murdekeelest) ja hakka seda tasapisi kõnelema.

Õpi tundma selle paiga pärimust.

Õpi tundma põliseid tavasid.

Anna kõik see tasapisi edasi ka oma lastele ja lastelastele.

KATRIN: Mida peate põliselma hoidmisel oluliseks?

AHTO: Iga elm ja iga usk on osa Maa elurikkusest. Hoides maausku, hoiame Maa elurikkust. Ja mitte ülekantud tähenduses vaid otseselt. Nii nagu maaema sünnitab eri paigus erinevaid liike, sünnitab ta ka erinevaid rahvaid ja koos nendega erinevaid elmasid ja uskusid. Maaelm on sündinud siin Maavallas. Ta aitab meil jääda endaks, aitab targalt elada ja ta aitab meil hoida nii Maavalda kui Maad tervikuna.

Kultuurid ikka puutuvad kokku, annavad ja saavad laene. See on hea. Halb on aga see, kui me laename midagi olemasoleva asemele ja tõrjume seega oma ja põlise kõrvale. Halb laen võib olla sõna. Näiteks osa lihtrahva hulgas levivad tsau ja okei kustutavad keelest hulga põliseid maakeelseid sõnu. Halb laen on sallimatu usk, mis tõrjub kõrvale oma ja iidse vaimsuse. Mõni algselt halb laen võib aga lõpuks hoopis heaks pöörduda. Näiteks tutvustades Eestis lääne ökokülasid oleme aru saamas, et meie oma tavaline põlisküla ongi meie ökoküla. Ja mitte üksnes tehniliselt ja väliselt, vaid sügavuti ja vaimselt.

Oma ja põlise tühiseks pidamine ja võõra kummardamine on tegelikult eesti kultuurile loomuomane. Sai ta ju alguse põliselma eitamisest ja sellega kaasnenud kadaklikust alaväärsustundest. Nõnda siis on eestlased poolteist sajandit üsna valimatult laenanud. Praegu on moes laenata teiste rahvaste vaimseid õpetusi, pühi esemeid ja talitusi. Näiteks Ameerika põlismaalasilt. Ometi jääb eestlastel laenates märkamata põhiline: inimese suurim rikkus peitub tema juurtes. Kõige tähtsam asi, mida peaksime õppima teistelt põlisrahvastelt, on austus ja huvi oma ja põlise vastu.

Kotta on tulnud mitmeid inimesi, kes on saanud selleks tõuke võõrast usku õppides. Tiibeti ja indiaani pühamehed, kes kõnnivad päriselt südame teed, on soovitanud eestlastest õpilastel otsida üles oma esivanemate usk, sest vaid oma esivanemate põliselma süüvides on võimalik jõuda maailma tundmises sügavale.

KATRIN: Kuidas on Teie meelest Eesti põlisusundil üldse õnnestunud nii kaua   püsida? Uskupöörajaid on Eestis ju palju olnud.

AHTO: Eks see tulene nii maausu olemusest kui ka meie ajaloost. Maausk on lahutamatu osa meie keelest, meelest ja kultuurist ning kasvanud kokku meie loonaga. Hävitatud ja maha surutud on küll maausu üksikuid silmatorkavaid osi, kuid maausk kui selline ei hävi, kuni elab meie keel ja kultuur ning püsib maa.

Meie ajalugu aga läks nii, et põlisusu suhtes sallimatu ristiusk jäi põlisrahvale väga kauaks võõraks. Seaduse ja karmide karistustega sunniti küll inimesi kirikus käima, ristima, laulatama ja kirikaeda matma, kuid see oli võõras ja sunduslik. Oma põliseid tõekspidamisi ja tavasid järgiti edasi, kui vaja siis ka salaja. Näiteks olid vallutajad veel 15. sajandil hädas ristimisvee mahapesemisega. 1428. aastal Riia maapäeval kehtestati selle eest karistuseks surmanuhtlus. Rootsiaegsed seadused nägid looduslikes pühapaikades käimise eest ette rahatrahve ja ihunuhtlust. Vahetult enne Esimest maailmasõda käisid aga vene papid ja urjadnikud püüdmas pühapaikades maajumalate poole palvetavaid setosid.

Maausk sattus kohati esimest korda tõsiselt ohtu alles 18. sajandil, kui vaimult nõrgenenud rahvas siin ja seal vennastekoguduses ristiusu esimest korda ajaloos omaks võttis. Meil leidub kihelkondi, kus maarahvas ise hävitas sel ajal oma hiied ja rahvapillid ning hakkas põlgama põliseid uskumusi ja tavasid.

Laiemalt hakkas maausk murenema 19. sajandi teisel poolel nn rahvusliku ärkamise ajal. Mis verinoorele ja saksikule eestlusele oli ärkamine, oli põlisele ja väärikale maarahvale hääbumine. Eestlaseks saamine tähendas reeglina üheaegselt saksa tõlkekultuuri omaks võtmist ja põlistest tavadest, uskumustest ja isegi maakeelest loobumist. Kuid mitte kõik ei hüljanud esiisade elma. 19. ja 20. sajandil kogutud rahvapärimust uurides võib märgata, et näiteks looduslikke pühapaiku on sageli edasi kasutatud, kuid neist on uurijatele kõnelenud üksnes põlisrahva usaldusringist välja jäänud eestlased.

Meil leidub suguvõsasid, kus põlist loonausku on pere ringis teadlikult edasi antud põlvest põlve. Kuid tõsi on seegi, et maausku kannavad oma elupäevade lõpuni edasi ka oma põlistest juurtest võõrdunud eestlased.

Mõnest maausu tõekspidamisest ja tavast, mis elab tänases eesti elmas kas üleüldiselt või laialdaselt.

- Kõige olemaoleva vahel valitseb nähtamatu kuid toimiv side. Soovimatut olendit, nähtust või väge on parem mitte nimetada.

- Kõigel on vägi, mida ei osata mõõta, kuid mis mõjutab sellegipoolest olemaolevat.

- Inimesel on vaimujõud, mis avaldub ja toimib mõtte, pilgu, sõna ja teo läbi. (Vaimu)jõudu on kord vähem, kord enam.

- Puud on elus ja hingestatud ning meelestatud inimestesse sõbralikult.

- Inimesel on hing, mis peale surma elab mingil moel edasi. Surnutele antakse kaasa teatud esemeid. Surnuid austatakse ja kõnetatakse kalmistul. Surnute hingi oodatakse hingedeajal koju. Neile kaetakse hingedeajal laud ja jäetakse toit jõulu- ja vana-aasta öösel lauale.

- Suvise pööripüha puhul tuleb süüdata lõke.

- Jõulud on kodune püha.

- Munapühal tuleb värvida  ja koksida mune.

- Enne pühi tuleb koristada kodu ja käia saunas.
________________________________________________________
Intervjuu esimene osa: Eestil on praktilise usuvabaduseni veel pikk tee minna (I osa)
Intervjuu teine osa: Hiied ühendavad looduslikku ja kultuurilist mitmekesisust (II osa)
Intervjuu kolmas osa: Maausk on lahutamatu osa meie keelest, meelest ja kultuurist (III osa)