Kui märkaksite linnatänaval gruppi alasti inimesi, siis vaevalt, et te neist mööda vaataksite. Pigem unustaksite hetkeks oma tegemised ja üritaksite selgusele jõuda, miks alasti ollakse. Avalik „tavaliste inimeste“ alastiolek on lääne ühiskonnas tavapäratu käitumine, olenemata sellest, et suvine riidemood on üsna napp ja reklaamid on varjamatult seksuaalse alatooniga. Kuna reaktsioon avalikule kehakatetest loobumisele on tagatud – olgu selleks siis kasvõi politsei sekkumine – on alasti protestimine maailmas palju enam levinud, kui seda julgetakse arvata.

Alasti kultuuri juured jäävad sajandite taha. Juba Aleksander Suur (353-236 eKr) kohtas oma maailmavallutuste käigus  India alasti filosoofe ehk gümnosoofe. Rühm pühamehi praktiseeris avalikku alastust, et aktiivselt näidata kõigest loobumist ja pühendumist maailmavaatelisele eesmärgile.

Ka varased olümpiamängud, mida peeti alates 776.aastast eKr, olid alasti üritused, kuhu olid oodatud vaid mehed ja kus ka võistlesid ainult mehed. Sport oli Vana-Kreekas oluline meelsuse näitaja. Nimelt loodi 4. sajandil eKr piirkonda palgaarmee, mis võttis meestelt võimaluse ennast sõjaväe abil vormis hoida. Seega oli meestele vaja uudset liigutamise põhjust ja alasti treeningud gümnaasiumites (tõlgitult „alastiolijate koht“) ehk alasti treeningukohtades sobisid selleks. Sporditreeningud sisaldasid ka filosoofiliste ettekannete programme, mis tõstsid osalejate meelsust veelgi.

Hilisemal ajal alastiolek enam nii vaba ei olnud. Islam on läbi aegade soosinud keha kinnikatmist, seda eriti naiste puhul. Naise juustekatmist pole Koraanis määratletud. Erinevad muslimid tõlgendavad riietumist erinevalt. Rätiku (hijab) ja pikkade riiete kandmine (ka meestel) tuleneb soovist mitte äratada võõrastes inimestes seksuaalseid mõtteid. Ihad kuuluvad islamis heteroabiellu. Kõik mis on sellest erinev, pole heaks kiidetud. Seega ei protesteerita islamiriikides alasti.

Ka kristlus on inimkehas näinud patuallikat, mis tuleb kinni katta. Erandiks võib lugeda kristliku naturismi liikumist, mis pooldab arusaama, et jumal võtab inimest sellisena nagu inimene on. Usutakse, et jumal on inimese loonud ühtse osana loodusest. Arvatakse ka, et riided põhjustavadki vägivalda, kihistumist ja ebaloomulikku käitumist (nt vägistamine, pedofiilia ja pornograafia). Kui keha oleks nähtav, poleks põhjust ebaloomulikke asju himustada. Suurem osa kristlastest avalikku alastust siiski ei väärtusta. Kõlapinna leidmise soov on toonud kaasa aktiivsemate kristlike naturiste alasti demonstratsioone.

Viimastel aastakümnetel on alasti protesteerimine tuult tiibadesse saanud ja riietest loobumist kasutatakse järjest laiemalt. Valdkonna on avastanud nii keskkonna-, loomakaitse- kui ka inimõiguste aktivistid.

Näiteks Vincent Bethell lõi 1998. aastal liikumise „The Freedom to be Yourself“, mis on aastaid nõudnud USA-s ja Suurbritannias alasti proteste korraldades õigust riietest loobuda. Bethelli on korduvalt arreteeritud. Ta tegevus on küll korduvalt ületanud suurte meediakanalite uudisekünnise, aga tema ideed on enamiku inimeste jaoks siiski liiga ekstreemsed.

Seevastu liikumine „World Naked Bike Ride“ ühendab inimesi, kes pooldavad rattasõitu ja kellele ei meeldi pealetungiv autoliiklus. Alasti ratturid väärtustavad ka keskkonda. Et tähelepanu võita võtavad osalejad ennast sõidu ajaks kas alasti või jätavad selga vaid väga napid riided. Teemakohaseid rahvarohkeid üritusi on korraldatud alates 2003.aastast.

Stephen Gough on tuntud alasti matkajana, kes on oma kahe Suurbritannia matka jooksul vabatahtlikult kehakatetena kasutanud vaid matkasaapaid, sokke ja seljakotti. Rännakud toimusid aastatel 2003-2006. Teise 1400kilomeetrise matka läbis Stephen Gough koos juuksurist kaaslanna Melanie Robertsiga. Mõlema reisi vältel tuli matkajal korduvalt viibida arestikambris, sest Suurbritannia võimudele mehe alastus ei meeldinud. Stephen Gough rõhutas, et võttis alasti rännakud ette demonstreerimaks vajadust kaitsta inimõigusi.

Spencer Tunick on ameeriklasest fotograaf, kes on alates 1986.aastast pildistanud alasti inimesi. Teda tuntakse ka kui alasti massfotode tegijat. Tunick on samaaegselt fotodele saanud ka tuhandeid inimesi korraga. Näiteks 2007.aastal korraldas fotograaf sessiooni Mexico Citys, kus osales 18 000 alasti inimest. Samasse aastasse jääb ka 600 inimesega fotosessioon koostöös organisatsiooniga Greenpeace Aletschi liustikul Alpides, et pöörata tähelepanu kliimasoojenemisele.  Liustikufotodel poseerivad inimesed alasti jääl.

2003.aastal toimus mitmel pool maailmas alasti proteste Iraagi sõja vastu. Näiteks Austraalias Sydneys moodustasid sajad alasti naised spordiväljakule protestiks loosungi „NO WAR“.

Alasti protestiaktsioonid on ka loomade õiguste eest võitleva organisatsiooni PETA (People for the Ethical Treatment of Animals ehk “Inimesed loomade eetilise kohtlemise eest”) survevahendite hulgas. Meiegi seltskonnaajakirjandus ei jäta avaldamata uudiseid Hollywoodi paljastest staaridest ja tuntud modellidest, kes tavatsevad rõivavabasid aktsioone toetada. Loomakaitsjate protesti sõnum vägagi selge: „Parem käin alasti, kui kannan karusnahka.“

Seda, et paljas nahk tähelepanu püüab, teavad ka Eesti loomakaitsjad. Kui noored loomasõbrad suvel Tallinnas, Suurbritannia saatkonna ees, poolpaljalt kaardiväelaste nahkmütside vastu protesteerisid, siis põhjustas sündmus Eesti meediaruumis väga palju kõneainet. Loomakaitsjate aktsioon jõudis kesta vaid 7 minutit enne, kui politsei selle lõpetas, aga sellegi poolest ületas sündmus uudisekünnise nii televisioonis, raadios kui ka kirjutavas pressis.

Ent miks inimesed ennast ikkagi üha sagedamini avalikult alasti võtavad? Põhjuseid on palju. Me oleme harjunud tänu globaliseerunud meediale kuulma ja nägema järjest teravamaid uudiseid - sõda, krimisuudised ning katastroofid tulevad meile ju koju kätte. Me oleme muutunud tuimaks tavalise (loe: igava) selgitustöö suhtes. Ja inimene jääb inimeseks – alasti kaaskodanikud lihtsalt sunnivad meid hetkelist huvi üles näitama. Omaette küsimus on, kas see huvi ka soovitud tulemust annab.