Hea tuttav jutustas mulle ühe anekdoodi. Ega sellest ei olegi midagi imelikku. Rääkis, siis rääkis. Kellele poleks neid siis räägitud? Aga kui su oma elus hakkavad asjad minema nii nagu mõnes anekdoodis, siis on küll viimane aeg elukorraldust muuta või vähemalt mõelda pikalt ja põhjalikult järgi, mida oled valesti teinud.

Anekdoodi sisu oli lühidalt järgmine: Trollibussi siseneb naine lasteaiaealise lapsega. Käes kannab ta peaaegu maani ulatuvat võrku mandariinidega. Jõmpsikas on elevil ja passib seda kandamit. Natukese aja pärast alustab ta oma emaga valjuhäälset vestlust. Laps on ju laps. Ta küsib, et kas me vanaemale ka anname mandariine ja saab jaatava vastuse. Edasi küsib ta, et kas onu Vanja saab ka neid proovida ja vastus on jälle jaatav. Nii küsitakse vist terve suguvõsa läbi ja kõigile lubatakse mandariine.

Siis pärib laps veel, et mida me nende mandariini koortega teeme. Kas laseme need ka puskari masinast läbi, sest onu Vanja ju ütleb, et midagi ei tohi ju raisku minna. Selle küsimuse peale hüppab naine püsti ja tirib jõmpsika ning oma raske kandami esimeses peatuses trollist välja. Ja mis järelduse võib nüüd rahvas trollis teha?

Selline oli siis anekdoot ja siia järgi toon ma kohe oma elust loo.

See juhtus siis, kui mu tütar käis alles esimeses klassis. Maalt saadud mustadest sõstardest tegin ma moosi ja veidi ka mustsõstra napsu. Ma ei teagi, kuidas seda jooki nimetatakse. Tuli võtta võrdsetes kogustes marju, suhkrut ja viina ning lasta kinnises nõus seista, kuni suhkur on sulanud. Arvan, et eks see oli kas liköör või nalivka.

Tegin seda jooki tütre nähes. Pidasin tol ajal õigeks, et ma ei varja oma tegemisi lapse eest. Lootsin, et nii ei hakka ka tema minu eest midagi varjama. Nimetasin selle joogi tegemist lapsele ise veini valmistamiseks. Jook oli mõeldud vana aasta õhtuks mul sõbrannadega limpsimiseks. Ise ma jõudsin selle toimingu juba unustada ja elu läks edasi.

Aga ühel päeval sain ma kutse tütre klassijuhatajalt tulla kooli vestlusele. Arvasin, et tüdrukul on mingeid probleeme tekkinud. Panin vaimu valmis ja läksingi kokkulepitud ajaks kohale. Õpetajate toa nurgas oli diivan kohvilauaga, kus õpetajad võtsid lapsevanemaid jutule. Nii sain minagi selle diivani pehmust proovida. Ainult õpetaja jutt oli kõike muud, mida ma oskasin oletada.

Kõigepealt peeti mulle pikk ja põhjalik loeng lapsevanema alkoholismist tingitud mõjudest lapse käitumisele ja arengule. Kui siis lõpuks mulle ka sõna anti, tahtsin ma kohe teada loomulikult, miks on meie vestlusel selline teema.

Tuli välja, et lapsed pidid rääkima tunnis oma vanemate hobidest. Millegipärast oli tütar öelnud minu ainsaks hobiks veini valmistamise. Ju ta siis ei saanud sõnast “hobi” õigesti aru. Küsimise peale, et kas ema teeb veini kohe müügiks, oli küll eitav vastus tulnud. Kuid hiljem oli ta siiski lisanud, et ühe pudeli ema müüs küll naabrionule.

Ma ei teadnud enam, kas nutta või naerda. Nii häbi oli. Mul pole kunagi olnud alkoholismi probleeme. Ei olnud siis, ega ole ka praegu. Olen oma elus näinud joomist ja joodikuid piisavalt palju, et sama teed mitte minna. Tuli õpetajale ära rääkida kogu lugu sellest niinimetatud veini tegemisest ja milleks oli see mõeldud. Naabrile müüsin ma hoopis oma nalivkast üle jäänud marju, sest tahtsin kähku temast lahti saada. Oli ju sel hetkel käes lapse uneaeg. Ja raha küsisin ma selleks, et keegi ei peaks meid kohaks, kus joodavat tasuta kätte saab

Ühikas poleks ma muidu enam rahu saanud. Me ju elasime ühikas ja seal tehti joodava hankimiseks trikke, mida tavakodanik ette kujutada ei oska. Kas õpetaja mind uskus või pidas ta ikka mind kangema kraamiga hangeldajaks? Ma ei tea, mida ta minust mõtles.

On ju sarnased lood? Mõlemas jutus võisid laste sõnad kuulajaid eksitada. Öeldakse ju, et lapsesuu ei valeta. Mina lisaks siiski juurde, et enne järelduste tegemist - kontrolli. See võib olla ka antud loo moraaliks. Ei pea ju kohe lapse käest kuuldu järgi hakkama tema vanemaid sildistama. Selline oli siis minu anekdootlik lugu.


Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!

Saa Pillega tuttavaks!