Põllumajanduskõrgkooli võrguõppejõud Annika Michelson on soome-rootslanna, kes huvitub eestimaistest põlistetõugudest ja -sortidest. Bioneer uuris, miks on oluline vanapäraseid sorte ja tõuge uurida.

Mis on põlistõud?

Algupärased tõud ja sordid on kujunenud inimese ja kohaliku looduse koostöös. Looma välimiku osas on seetõttu populatsioonisisene mitmekesisus suur võrreldes sihipäraselt aretatud tootmistõugudega.

Põliste tõugude populatsioonid on kohastunud kohaliku kliima, maastiku ja parasiitidega. Need loomad oskavad toitumiseks maksimaalselt ära kasutada kohalikku floorat.

Kuidas Teil tekkis huvi põliste tõugude ja sortide vastu?

Olen kasvanud talus, kus olid koduloomad. Meie pere laste mängumaaks oli mets ja põld. Olen alati olnud huvitatud loodusest ja selle mitmekesisusest

Miks põlistõud ja -sordid on olulised?

Põlistõu ja vana sordi sisemine mitmekesisus on suur ja seega on ka nende geneetiline väärtus tähtis. Aretatud tootmistõud või –sordid on homogeensemad ja nende tõu- või sordisisene mitmekesisus on napp.

Oluline on säilitada põliste koduloomade juures neid omadusi, mis omal ajal inimeste poolt väärtustatud olid, ja kasutada nende toodangut traditsiooniliselt. See on tähtis nii kultuuriajaloolise järjepidevuse säilimise eesmärgil kui ka tuleviku  tõu- ja sordiaretajate huvides.

Mille poolest on põlistõud head?

Põlised koduloomad on targad, nad mõtlevad ise. Põline koduloom oskab tihti ennast kaitsta kiskjate eest paremini kui aretatud loom. Põline kihnu maalammas joob soolast merevett ja sööb adru. Mandril olev viru maalammas suudab jällegi suurepäraselt endale metsast toitu hankida.

Põliste koduloomade saadusi (villa, liha, mune) on vähe uuritud. Põliste viljasortide esimesed uuringud näitavad, et need sisaldavad rohkem proteiine, mineraalained, vitamiine ja antioksüdante.

Kuidas Te sellised tõugusid ja sorte leiate?

Selliste loomade ja sortide leidmine on suur töö! Eelkõige peab tundma teisi Põhja-Euroopa põliseid koduloomi ja -sorte. Mingil määral tulevad kasuks geograafilised arenguteooriad perifeeria ja keskuse kohta. Tuleb kaardile panna põllumajanduses perifeersed alad. Sellised alad on igas maakonnas, vallas ja külas. Sel viisil võib oletada, kus võiks olla võimalik leida veel põliseid koduloomi ja sorte.

Milliseid loomi te ise peate?

Pean viru maalammast. See on viimasena lisatud maalammaste perekonda. DNA uurimistulemused sain teada 19.6.2009.

Olen leidnud viru maalammast ainult ühes kohas, Väike-Maarja valla perifeerias, väikses metsa lähedases külas. Leidsin neid ainult kilomeetri kauguselt oma maakodust.

Pean neid, kuna soovin väärtustada oma laste esiemade tehtud põllumajanduslikku tööd ja samas hooldan nende abil Kiltsi niitu.

Kas inimesed saavad põliste tõugude otsimisel ka abiks olla?

Suurem osa põlistest koduloomadest on veel Eestis kaardistamata – järjekorras on vähemalt maakanad, maakits, haned, küülikud ja tume mesilane.

Kui teate, et kuskil on vanaaegseid loomi peetud väga kaua (30 aastat või rohkem), siis võib sellest mulle teada anda (annika.michelson@hamk.fi).

Esimine asi, mida palun, et loomadest tehtaks pilti. Kindlasti küsige  loomade omaniku käest, kui kaua tema on neid isendeid pidanud, kes pidas neid enne teda ning kust kohast on ta oma isasloomad saanud.

Te olete soome-rootslanna. Mil viisil Te Eestisse jõudsite?

Tulin 1990. aastal Tartu Ülikooli geograafia kateedrisse vahetusüliõpilaseks Kopenhaageni Ülikoolist. Minust on saanud selle aja jooksul virulane. Siin pole ma tegelikult kuigi kaugel oma kodutalust teisel pool Soome lahte.

Kas Teie jaoks on looduse hoidmine või looduse tunnetamine oluline?

Minu jaoks on looduse hoidmine ja tunnetamine elu kõige tähtsamad asjad. Olen looduses võimalikult palju. Hooldan Kiltsi niitu ja tegutsen Väike-Maarja Põllumeeste Seltsis koos teiste valla talupidajatega.

Millist tulevikku olete enda jaoks loomas?

Niit tahab niitmist, loomad ja inimesed söötmist. Käed tahavad tegemist. Pere ja sõbrad toovad rõõmu, Ebavere mägi annab rahu ja jõudu.


Intervjuu on tehtud Terve Elu kalender 2010 jaoks.