Väike kolamiste veri, mis minus alati on vemmeldanud, ei löönud ka seda sügist kartma. Läksin väikse bussipeatuse märgi juures maha, et mõned tunnid hiljem sama märgi juurde naasta.

Sügise suur lugu oli juba poole peal, aga mina oma väiksega ikka veel pea olemata ehk lugu oli leidmata. Kadakatega uudismaal oli suur sookureparv. Hakkasin neid kokku lugema ja sain kolm ja poolsada kokku. Isiklik rekord oli see kohe kindlasti. V

äike lugu oligi leitud ja tegin leitud loo auks veel auringi ümbruskonnas. Vihm ei olnud veel pisaraid pillanud sel sügispäeval. Vihm oli väike lugu, mis sabistas mu kilejope peal ja end meelde mulle tuletas, et suur sügise lugu ongi käes ja mina ka seal oma otsimas.

Leitud elu suurim sookureparv jäigi vihma kätte aasale. Ma tegin neid ümbritsevale lagedale ringi peale ja pühkisin laubalt sügise pisarad ehk vihmapiisad. Kui sügise lugu sinust suurem on, siis hakkadki ennast sealt otsima. Ja iga sügisese loo kaupa saadki suuremaks ja sügis nagu ise teaks seda ja saab kolme kuuga ise veelgi suuremaks.

Nii kuidas sa teda leiad ja avastad ning enne külmi jälle suureks kolajaks oled ümber sündinud.

Annikvere, 2008.


Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!