Autot valides lähtume enamasti selle tehnilistest parameetritest, võimekusest ning välimusest, kuid veel üheks oluliseks näitajaks, mida järjest rohkem jälgitakse ning mille paremate tulemuste nimel autotootjad võistlevad, on jalakäija turvalisuse kategooria. Jalakäijad ja jalgratturid on liikluses kõige kaitsetumad ning autootjad ütlevad selgelt: liiklusõnnetuse puhul sõltuvad jalakäija ellujäämisšansid paljuski ka sellest, millise  autoga kokkupõrge toimus. Valid autot? Vali vastutustundlikult.

Jalakäija turvalisuse kategoorias hinnatakse jalakäija turvalisuse taset kokkupõrkel 40km/h liikuva autoga. Test viiakse läbi järgmiselt: testkahurist tulistatakse täiskasvanu ja lapse mõõtu mannekeeni osadega (pea ja jalad) auto esistanget, kapotti ja esiklaasi. Еuro NCAPi uute autode hindamissüsteemis antakse hinded jalakäija jalgade alaosa eest kokkupõrkel sõiduki stangega, jalakäija jalgade ülaosa kaitse eest kokkupõrkel kapoti esiservaga ning lapse ja täiskasvanud jalakäija pea kaitse eest kokkupõrkel auto esiklaasiga.

Enamasti juhtub õnnetus jalakäijaga olukorras, kus ta saab müksu või kõvema löögi sõidukilt põlvede või puusa piirkonda ning suurema kiiruse puhul lennutavad füüsikajõud teda autokapotile. Halvema stsenaariumi juures ka kaugemale. Nii saab jalakäija kaks lööki: esimese sõidukilt ning teise maandudes, maapinnalt. Millised on jalakäija ellujäämise šansid?

Kahest löögist ohtlikuma saab enamasti autolt ning sõidukite projekteerimisel võetakse seda võimaliku „dialoogi“ ka arvesse. Kuidas see tavaliselt käib? Sõiduki kaitseraud puutub kokku jalakäija jäsemete alumise osaga, kapoti esiserv tabab inimese reie ülaosa ja vaagna ning pea saab löögi kapoti ülemisest osast või esiklaasilt.

Jalakäija ohutussüsteem: aktiivne kapott ja turvapadi

Enamik surmajuhtumeid on tingitud avariijärgsetest ajukahjustustest, kui pea saab löögi kapotilt või esiklaasilt, kuid raskeid vigastusi saab jalakäija ka põlvest alla poole. Paljud autotootjad on mõelnud nende ohtude peale, lisades auto varustusse jalakäijate ohutussüsteemi, mis peaks pehmendama ootamatut kokkupõrget.

Sarnase lahenduse on pakutud Citroen C6 mudeli puhul. Kokkupõrkel „kerkib“ autokapott 2.5-6cm. Kerkiv kapott hajutab löögienergiat, andes jalakäijale rohkem ellujäämisšansse. Veel ühe lahendusena on kokkupõrkel aktiveeruva turvapadjaga varustatud kapoti ja esiklaasi vahe, mis on õige jalakäija kapotil liikumise trajektoori kõige ohtlikum.

Volvo V40 puhul toimib süsteem järgmiselt: kui esikaitserauda paigaldatud andurid registreerivad auto kokkupuute jalakäijaga, avaneb kapoti tagaserv ning täituv turvapadi tõstab selle silmapilkselt ülespoole. Täitunud turvapadi katab ära kogu pinna üles kerkinud kapotiserva all ning lisaks umbes ühe kolmandiku esiklaasist ja alumise osa A-piilaritest.

Jalakäija tuvastussüsteem

Tegemist on järjest rohkem kasutatava tehnoloogiaga, mis suudab tuvastada ootamatult auto ette astuva inimese. Kui juht õigeaegselt ei reageeri, annab auto ohust hoiatusega märku ning rakendab automaatselt tööle pidurid. Parema stsenaariumi juures aitab süsteem vältida kokkupõrget või siis leevendab kokkupõrke mõju.

Madalam põrkeraud – kergemad jäsemevigastused

Jalakäijaga liiklusõnnetuste analüüs on näidanud, et jalakäijate või ratturite jalavigastused on väiksemad, kui auto eesmine põrkeraud asub madalamal, tänu millele saab jala osa, mis asub allpool põlve, n-ö ühtlasema löögi. See on nn passiivne jalakäija kaitse.

Infoks

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta