„Me mürgitame end müraga. See on keskkonna, looduse saastamine, sest müraga saastunud inimene produtseerib ise samuti palju saasta. Tasakaalus inimene ei tassi kunagi oma prügi metsa alla, ta pole hullunud tarbimisest, söömisest, joomisest ning ei tegele lihasuretamisega. Me oleme muutunud väljast tulenevatest impulssidest sõltuvaks ega suuda enam ilma nendeta hakkama saada,“ kirjutab Kristo Kiviorg oma äsjailmunud raamatus „Päikeseküla“.

Neile, kes oma raamaturiiulilt veel „Päikeseküla“ ei leia, avaneb nüüd võimalus sellesse siiski hetkeks süüvida. 

„Küsimus ongi tegelikult selles, mis on prioriteet. Enamik meist tegeleb kogu aeg väliste eluavaldustega, analüüsivad seda ja sisemaailmale tähelepanu ei pööra, mõistmata, et välisele saab vastuse anda vaid sisemine, sest väline on sisemaailma projektsioon. Targad mehed enne meid on öelnud, et 70 protsenti meie heaolust moodustab õige mõtlemine, seda ei tohiks niisama tähelepanuta jätta,“ selgitas Doktor.

„Ja mis ülejäänud 30 protsenti on?“ tundsin huvi.

„Piisav füüsiline koormus, toitumine ja õige hingamine,“ kõlas Doktori vastus.

Võtsime oma toolid ja läksime tagasi ovaallaua äärde.

„Miks me tegeleme siis lõppude lõpuks nõnda aktiivselt välismaailmaga, jättes oma sisemise põllu sööti?“ päris Hades lauale nõjatudes.

„Ma kirjeldan teile üht keskmist päeva, kui lubate. Tavaliselt äratab meid mingi seade: kas kell, telefon, raadio vms. Niisiis, me ärkame mingisuguse müra peale. Kui meil on korralikud naabrid, siis üldjuhul on meil pärast äratuse väljalülitamist toas vaikus. Mis saab edasi? Kui mitte kohe, siis pärast kümblust lülitame sisse kas raadio või televiisori, luues sellega taaskord mingi müraallika, sest me pole vaikusega harjunud. Me ei suuda selles olla, sest meie ekslev meel otsib tegevust, millest kinni haarata. Mängima pandud allikas hakkab meile edastama infot, impulssi, mida meel hakkab hukka mõistma, analüüsima, heaks kiitma või muud. Einestame, riietume ning lahkume kodust. Vähestel on võimalus tööle minna jalgsi, enamasti istume kas autosse või ühistransporti. Kui autosse istume ja selle käivitame, hakkab automaatselt raadio mängima – järjekordne müra, infovoog, mis mõtlemise täidab. Meelel on muidugi huvitav, tal on jälle kont, millest kinni haarata ning mida analüüsida, hinnata või kritiseerida. Tööl olles oleme nii ehk naa kogu aeg müra keskel, võtame vastu, analüüsime, kontrollime ja salvestame. Õhtud mööduvad meil ka üldjuhul mingi tegevuse keskel: uudiseid vaadates, Interbetis surfates, raadiot kuulates, ajalehte lugedes või kellegagi kohtudes. Ning siis, kui on aeg puhkama heita, oleme päeva jooksul kogunenud infost üleküllastunud, tihtilugu ei suudagi uinuda, sest impulsse on olnud nõnda palju. Osa inimesi ei suuda isegi ilma muusika või raadiota magama jääda! Ja nõnda me toimetame päevast päeva, nädalast nädalasse, aastast aastasse ning mõtleme nii, nagu meile mitme kanali kaudu ette öeldakse. Me mürgitame end müraga. See on keskkonna, looduse saastamine, sest müraga saastunud inimene produtseerib ise samuti palju saasta. Tasakaalus inimene ei tassi kunagi oma prügi metsa alla, ta pole hullunud tarbimisest, söömisest, joomisest ning ei tegele lihasuretamisega. Me oleme muutunud väljast tulenevatest impulssidest sõltuvaks ega suuda enam ilma nendeta hakkama saada. Seepärast me vaikust kardamegi ja jätame oma sisemise põllu sööti. Vaadake kas või mõnd seminari või konverentsi, kus olete viibinud. Mida inimesed teevad, kui vaheaeg algab?“

„Tavaliselt võtame mobiiltelefoni ning hakkame seda näppima, kellelegi helistama, kuigi otsest vajadust võib-olla ei olegi. Või siis üritame leida endale kohe kiiresti kellegi, kellega vestelda,“ sõnasin ma.

„Väga õige. Me ei suuda iseendaga olla. Me ei talu vaikust, me kardame seda. Vaikuses tekivad küsimused ja neid küsimusi, mis siis tekivad, me kardamegi. Siis me mõistaksime, et meie loodu, meie identiteet, arusaamine iseendast on kui õhus rippuv kaardimajake, mis iga hetk võib koost laguneda.

/.../

Selle asemel, et õppida olemist, teeme kiiresti plaani, täidame aja tegevustega. Õppige oma lemmikloomadelt olemist! Koer oli minu elus teatud perioodil suurim õpetaja. Jälgige, kuidas nad tegutsevad! Ärgates sirutavad nad end korralikult, raputavad end üles, on heas tujus. Kui nad just parajasti kedagi taga ei aja, lamavad nad rahulikult, erinevalt meist, kes me kogu aeg midagi või kedagi taga ajame,“ selgitas Doktor.

„Kas siin pole mitte teie jutus vastuolu? Ühest küljest soovitate õppust võtta koera käitumisest, samas räägite, et lihasuretamisega ei tasuks ka liiale minna,“ päris Artemis.

„Meie süda kord kontraheerub, siis lõdveneb, üks seisund vaheldub teisega, sama lugu on kopsude ja ka absoluutselt kõikide loodusrütmidega. Ka majandus allub loodusrütmile. Kord on tõus, siis jälle langus. Koer ei aja kogu aeg kedagi taga, samuti ei tegele ta vaid olesklemisega. Me ei saa ju kogu aja lihaseid pinges hoida, neid tuleb lõdvestada ka. Me oleme ainsad, kes kipuvad äärmustesse kinni jääma, ja kui tegutsed vastupidiselt üldistele seadustele, jääd lihtsalt haigeks. Vaid vähesed suudavad tänapäeval lihtsalt olla ja vaikust kuulata. 

Kas Sina suudad vaikust kuulata?

Allikas: Kristo Kiviorg, „Päikeseküla“

Toimetas: Aive Herja