Boikottidel on olnud täita oluline roll tarbijate aktivismis, sest need sümboliseerivad tarbimise negatiivsete aspektide tagasilükkamist. Boikott on saanud nime kapten Boycotti järgi Iirimal, kelle vastu asusid 1880. aastal võitlusesse maata Iiri talupojad. 

Käitumistaktikat, mida tänapäeval nimetatakse boikotiks, on kasutatud läbi aegade. Ühe näitena võib tuua solidaarsusel põhineva impordivastase liikumise Ameerikas aastatel 1764-1776. Nimetatud liikumine oli Ameerika tarbija esimene vastuhakk, mis oli suunatud kaupade impordi vastu. See oli rohkem kui koloniaalsete maksuseaduste tõrjumine, sellega väljendati kultuurilist iseseisvust ja kohaliku eelistamist üleilmsele.

20. sajandisse kuulub näiteks Gandhi soolamarsi idee. 1930. aasta 12. märtsist 6. aprillini kõndis Mahatma Gandhi ligi 400 kilomeetrit Ahmedabadist Araabia mere äärde Dandisse soola järele, et protestida brittide seatud soolamaksu vastu. Paljud India elanikud ühinesid temaga teekonnal vaikivaks meeleavalduseks.

Koloniaalse ajajärgu lõppemisega 20. sajandi keskel said boikotid uue suunitluse, muutudest peamiselt turgu viimistlevaks elemendiks.

Boikotid varieeruvad lokaalsetest globaalseteni ja erinevad suuresti oma organiseerituse tasemelt. Kirjanik ja tarbijate aktivismi asjatundja Craig Smith väidab, et tarbijaboikotid toiduainete vastu kalduvad olema tulemuslikumad, sest toit on riknev kaup ja seda tarbitakse igapäevaselt.

Tarbijad väidavad tihti, et nad on tooteid boikoteerinud. Mittetulundusühingutele meeldib kuulutada boikotte välja – see on nendepoolne tõuge läbirääkimiste toimumiseks. Boikottide algatajaks on enamikel juhtudel vähemus. Boikotid on küll rahumeelsed, aga sageli vägagi tõhusad.


Artikkel on pärit Terve Elu kalendrist 2012.