Chicagos näevad mõned puudust kannatavad linnaosad rohkesti vägivalda - tulistamised on igapäevane nähtus. Sellistes piirkondades levib lisaks nähtavale vägivallale ka võitluskoerte subkultuur. HSUS (The Humane Society of the United States) ridadesse kuuluv Tio Hardiman kasvas üles samuti Chicagos. Ta on üks neist, kes seisab kampaania taga, mille eesmärk on lõpetada koerte illegaalsed kaklused. Olles ise chicagolane, omab ta otsest informatsiooni ja teadmisi võitluskoerte subkultuuri kohta just lõuna- ja läänepoolses Chicagos. Mr Hardiman töötab praegu aktiivselt endiste võitluskoerte kasvatajatega. Tema eesmärgiks on korraldada treeningsessioone kohalike pitbullide omanikele, eesmärgiga panna neid nägema oma koera kui lojaalset lemmiklooma, mitte kui võitlejat.

"Ma tulistasin oma koeri"

Üks endine võitluskoera kasvataja, kes töötab koos Mr Hardimaniga, on Sean Moore. Ta tunnistab, et 13 aastat võistluskoerte pidamist sai saatuslikuks mitmetele loomadele.

„Kõik, mis ma tegin, oli halb“, ütleb ta. „Ma õpetasin neid kaklema, ma lasin neil kakelda ja siis, kui kaklused läbi olid, ma lihtsalt tapsin nad. Ma nägin paljusid inimesi, kes jätsid oma koerad tundideks õhku rippuma. See on otsene koerte piinamine. Rohkem kui ühel korral lasin oma koera maha, et saada asjaga lihtsalt ühele poole“, tunnistab ta.

Mr Moore lisab, et lastelegi pole võitluskoerte subkultuur võõras. Ta juhendab 14-aastast poissi, kelle kõrval seisab triibuline pitbull. Koera kõrvad on ära lõigatud. Selline tegevus on tuntud fight cut (võitluslõige) nime all - põhjuseks on koera „julgustamine“ kohe kõri kallale minna, aga mitte haarata kinni kõrvadest. Kui koertel jäetakse kõrvad alles, ei jää need nagunii kauaks pähe, sest rivaal hammustab need suure tõenäosusega küljest ära.

„Ma tavatsesin koerte kaklusest osa võtta ehituste tagahoovis või mahajäetud garaažides. Ma olen umbes sadat koera kaklema sundinud, tehes nendega, mida iganes soovisin, ilma mingi nähtava põhjuseta,“ ütleb 14-aastane poiss, kes kutsub oma praegust koera Tigeriks. Poiss leidis koeri linnaosast ringi hulkumas ning viis nad endaga kaasa kaklusareenile. Juhul, kui saadud haavad olid liiga tõsised, jättis poiss koerad maha. Mõned koerad korjati üles politsei poolt, teised sidus ta puu külge ning jättis surema.

Hardimani hinnangul on võitluskoerte tegemistes kolm erinevat taset. Esimene on kohalikud lapsed, kes korraldavad väikeseid koertekakluseid tänavanurkadel, et edendada oma staatust sealses ühiskonnas. Kui lapse koer väljub kaklusest võitjana, saab ta automaatselt juurde „tänavapunkte“ ning on väiksem võimalus, et temaga tullakse tüli norima. Teisel tasemel hakkab raha liikuma käest-kätte. Summad on suuruses 500USD kuni 2 500USD ning koeri on treenitud nii, et neist saaks maksimaalsete oskustega kaklejad. Viimasel tasemel on tegemist professionaalsete võitluskoerte ja kakluste korraldajatega. See hõlmab endas osariikidevahelisi reise, koerte kaklusi (traadist) aedikutes ning saadud tulu kuni 100 000USD.

Narkootikumid, relvad ja seks

Fakt, et koertekaklused leiavad aset Chicago vaesemas ja kõige vägivaldsemas linnaosas, ei ole juhuslik kokkusattumus. Chicago politsei hinnangul on suurem osa seaduserikkujatest varasemalt arreteeritud teiste kuritegude eest, seehulgas kõige enam vägivallatsemise ning narkootikumitega seoses.

Mike, 18-aastane kurjategija Lõuna-Chicagost, läks esimesele koerakaklusele viie aasta vanuselt. Ta ütles, et korraldatud koertekaklused ja muud kuritegevuslikud väljundid on omavahel seotud. Raha, austus, võim, oma koera oskuste tutvustamine, koerte munandite suuruse võrdlemine, suurema lõua väljaselgitamine – see kõik on seotud koera atribuutidega. Raha, narkootikumid, relvad ja seks on samuti selle kultuuri osa, sest koerte kakluste korraldamine viib narkootikumite, relvade ja naiste müümiseni.

Hardiman nõustub, et paljud noored mehed, kes seovad ennast tänavakampadega, muutuvad järjest immuunsemaks vägivalla suhtes. Endine võitluskoerte omanik Sean Moore teab, et Chicago tänavatel üles kasvamine tähendab, et sa pead näitama ennast kõva ja karmina juba varajases nooruses: „Paljud meist peavad olema vägivaldsed ainuüksi sellepärast, et siinsetel tänavatel ellu jääda,". Moore lisab: „Oleme nii üles kasvanud ja see on kõik, mis me teame. Näed tihti inimesi omavahel kaklemas. Kui siin on tulistamised, siis me jookseme sinna, et vaadata, kes on tulistaja ning kes on kuulisaaja.“

Allikas: http://news.bbc.co.uk/2/hi/americas/8255660.stm