Mees, kes Peipsi põhjarannikut mööda ida poole matkas, ei olnud kordagi veel elus eksinud. Selle hea ja tugeva teadmisega tahtsin jõuda Vasknarva, et seal ringi vaadata ning tundus, et kõik on kõige paremas korras.

Kui sealne kirikutorn paistma hakkas, tuli silmadesse uus sära ja olingi piirikülla kohale jõudnud. Astusin pikal sammul majade vahelt läbi ja sisemine kompass näitas suunda põhja poole.

Kui viimased heinamaa tükid olid lõppenud, algas elu suurim eksimine. Kõrgete mätaste vahelt paistis vaid minu peanupp pisut välja ja tänu põuasele suvelõpule sain seal kuiva jalaga käia, kus muidu luhamaastik lainetab.

Saabuv päevalõpp tõi jahedust minu hinge, sest tundus, et olen eksinud ja seda ma olingi teinud. Ekslesin mättamaailmas tunni ja teise ning hämarus tõi värina hingemaadele. Alles päris videvikutunnil pääsesin eksirännakust ja jäin ühte heinamaaserva ööbima.

Elu esimene eksimine oli möödas ja hing värises öös pisut teistmoodi, sest ma polnud veel kunagi eksinud ja nüüd olin ma seda teinud ja elus midagi esimest korda teha, on ka uus ja huvitav tunne, nagu ikka ja alati. Mälestuseks jäid mõned luhaniitude ja heinamaade kohal lendavad loorkullid ja üks paar tundi värisenud hing, mis tavaliselt alati enesekindel ja värisemata on.

Vasknarva, 1993. 
 

Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta