Kümmekond aastat tagasi sõitsin Stockholmis bussiga sadamast kesklinna. Noored paariteistaastased Eesti poisid piidlesid Rootsi pealinna tänavaid. Järsku üks ütles: “Siin ei ole ju ühtegi korralikku ratast!”

Tõepoolest, Stockholmis nagu paljudes teistes Euroopa linnades on jalgratas praktiline liiklusvahend ning liiga kallist ratast pole suure vargusohu tõttu praktiline muretseda. Tudengite seas on näiteks väga levinud ja populaarsed ühekäigulised kaitsevärvi sõdurirattad. Hollandi tudengilinnad upuvad ratastesse, raudteejaamades on kahekorruselised rattaparklad, milles on tuhandeid rattaid. Samas kõrval poes võib soodsalt osta kasutatud rattaid ning tudengid, kes ei liigu rattaga, on kindlas vähemuses.

Eestile mõeldes tuleb meelde mitu episoodi. Esimene episood - kunagine peaminister Mart Laar sõitis jalgrattaga tööle ja et ta turvaliselt kohale jõuaks, peatati politsei poolt liiklus. Sellise demol võis ka mingi mõte olla, kuid kui vaatasin hiljem õhuseire andmeid, siis just sel perioodil oli reostus suurim - ilmselt reostasid peatatud liikluse tõttu tekkinud ummikutes automootorid tühikäigul rohkem kui sujuva liikluse korral. Teine episood - ratturite protestid Tallinnas uuendatud Tartu maantee avamisel. Kolmas episood - õnnetus töökaaslasega, keda autojuhid lihtsalt ei märganud.

Hekel meie linnades seiklevad üksikud ratturid on tõsises ohus - neid ei panda liikluses lihtsalt tähele. Tõepoolest, kui ratturite arv kasvaks paugupealt näiteks sajakordseks, küll siis ka tähele pandaks. Kui oleks kuhugi neid kõiki rattaid parkida. Ja algperioodil õnnetuste arv kindlasti suureneks, kui linnavalitsused ei suuda üksikutele rattateedele lisaks kogu linnas turvalisi liiklusskeeme luua.

Kui õppisin Manchesteris, leidsin üüritud maja keldrist ratta (tudengitel oli odav kambapeale üürida maja äärelinnas). Tegin ratta korda ning hea kaaslane terveks aastaks oligi leitud. Taskulambist sai tehtud odav esituli, plastmassist õllepudelist tagumine porilaud. Keegi ei naernud, kokkuhoid oli veenev. Eestis ilmselt ei julgeks enamus tudengitest sellise lisavarustusega ringi sõita. Isetehtud praktilisus pole in.

Nii et soovin edu algatuse eestvedajatele. Eesti rattarikkaks! algatuse eesmärk on teha jalgrattaga tööle-kooli jm igapäevaste käikude tegemine niivõrd mugavaks, turvaliseks ja loomulikuks, et kergliiklus muutuks üheks eelistatumaiks liikumisviisiks Eesti linnades ja külades. Selle kevadega tahavad eestvedajad võimalikult palju häid näiteid koguda ja rattarikkamast Eestist huvitatud inimesi kokku tuua.

rattarikas ülikool