Mida teha, kui on vaba õhtupoolik, kodused toimetused on tehtud, loodus lausa kutsub välja jalutama minema, kuid tundub, et kõikjal on juba käidud?

Siis tasub lahti võtta www.geopeitus.ee internetileht ja uurida, millised geopeitusemängu aarded asuvad kodule kõige lähemal. Tavaliselt on aarded paigaldatud tutvustamaks huvipakkuvaid looduslikke või kultuurilisi objekte. Neid otsides õpid tundma oma kodukanti uue nurga alt. Ja keegi ei keela hiljem siirduda kaugematele otsinguretkedele.

Geopeituse aardeid on maailmas üle miljoni, mängijaid samuti. Infot aarete kohta jagab ka rahvusvaheline sait www.geocaching.com.

Geopeitus põhineb geograafilistel koordinaatidel. Nende leidmiseks on hea kasutada GPS-vastuvõttu võimaldavat seadet, kuid saab ka ilma, tehes kodutööd maaameti kaardiga.

Aardeks nimetatakse geopeiturite keeles kohta, mida tuleb külastada. Traditsiooniliselt tuleb sihtpunktist otsida konteinerit, milles asub aarde kirjeldus, logiraamat ja kirjutusvahend. Need on aarde kohustuslikud komponendid, mida aardest kaasa võtta ei või. Tihtipeale on aaretes ka igasugu pisiesemeid, mille väärtus pole oluline, kuid mida võid välja vahetada enda poolt lisatavate esemete vastu.

Aarded on tähistatud raskusastmetega 1 – 5. Esimese raskusastmega aardele pääseb ligi ka ratastooliga, viies raskusaste nõuab aga kombineeritud erivarustuse rakendamist ja pole algajaile jõukohane. Tavaliselt jäävad raskusastmed ikka 2 - 3 piiresse ja on piisava pingutuse korral saavutatavad ka mittesportlikule inimesele.

Geopeitus pakub osalistele elamusi matkamises. Muidugi võib piirduda vaid linnaaaretega ja aardelt aardeni kihutada mööda autoteid, kuid niiviisi jäävad paljud seiklused kogemata. Märksa enam näeb jalgsi või jalgrattaga liikudes.


Artikkel on pärit Terve Elu kalendrist 2012.