Pärnumaalt tuli mulle kiri, milles juttu ühest haigrukolooniast. Kirjas oli kirjas, et nende kodukandis on haigrute lasteaed. Noored vastlennuvõimestunud haigrulapsed ei oota mitte pesal toiduga naavaid vanalinde, vaid metsaservas, maapinnal.

Elus juhtub ju kõike. Elu alguse maailmas ehk lasteaias seda enamgi.

Tavaliselt üks haigruisa või ema tunne oma suuri lapsi ära näo järgi, vaid ikka leiab oma lasteni õige tee pesapuu järgi. Ilmselt seal linnulasteaias said kõik võrdselt süüa igalt saabuvalt vanalinnult.

Miks haigrukolooniasse lasteaed sündis, seda keegi tea, ka haigruotsijate pealik mitte. Aga lasteaiasaginas nad seal elasid ja täiskasvanuks nad said.

Ju siis looduse üks ime sai kohaliku vana naise Margarita Alliku poolt tähele pandud. Ja lasteaias on küll rahutum kui on omas pesapuus, kuid kindlasti üheskoos ka turvalisem kui muidu. Ehk siit lausest nüüd natuke tõde välja koorubki.


Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!