Tihti arvatakse, et edukaks elluastumiseks piisab sellest, kui läbida kooli õppekava heade tulemustega. Tegelikkuses on edu retsept oluliselt keerulisem.

Näide kokandusest

Laupäeva hommik. Oled otsustanud katsetada uut koogiretsepti. Otsid välja jahu, munad, piima ja asud kokaraamatust uurima, mida on taignakaussi veel tarvis lisada. Kahjuks järgneb kolmele põhikomponendile nimekiri koostisosadest, mida kapis ei leidu. Täidisesse vajaminevad jõhvikad said eelmisel nädalal otsa. Koogitegu jääb pooleli.

Toidu valmistamine sarnaneb mitmeti koolis õpetamisega. Esikohal on põhikomponendid - edukalt sooritatud eksamid ülikooli pääsemiseks. Tulevase tööelu retseptis vajalikud loomingulisus ja lõimitud teadmised on teisejärgulised.

Õpilastel napib oskusi kasutada koolitarkust ja kogemusi puuduolevate koostisosade asendamiseks. Nii jääb kook küpsetamata – edukast karjäärist võib ainult unistada. Nii kirjutab PISA-testide tulemustest ka Triin Toomesaar Postimehe arvamusartiklis „Testidega mõõdetakse vaid seda, kuivõrd häid liinitöölisi kool toota suudab”.

Keskkonnaameti poolt möödunud aastal läbi viidud keskkonnahariduse uuring toob välja õppeprotsessi puudused, mis raskendavad õpetamisel tervikliku lähenemise põhimõtte rakendamist. Seda põhimõtet järgides saame koolist lisaks põhjalikele bioloogia- ja ajalooalastele teadmistele ka teadmised nende kahe aine omavaheliste seoste kohta. Kui te ei tunne ajalugu, ei oska te ehk vastata näivalt bioloogiasse kuuluvale küsimusele. Näiteks miks on Eestis üle 70 aasta vanuseid metsi täna vähe?

Kui kuni põhikooli lõpuni ei ole takistatud 45 minuti sisse keemia, matemaatika ja võõrkeele põimimine, siis gümnaasiumis kõik koostisosad uuesti lahutatakse. Ei räägita enam keskkonnast kui tervikust, vaid õpitakse tundma süsteemi erinevaid osi. Retseptipõhine lähenemine asendub nö jahu ja piima omaduste tundmaõppimisega.

Tervikliku õpetamise asendumine ainepõhise lähenemisega on põhjendatud järjest olulisemaks muutuvate heade õpitulemuste saavutamisega. Esmatähtis on osata lahendada universaalseid testülesandeid, mis tagab edu eksamil ja sissepääsu ülikooli. Seega võimalus lõimida keskkonna- ja säästva arengu temaatikat õppeprotsessi* on minimaalne.

Kool ainepõhine, päriselu terviklik

Oled otsustanud istutada poja sünnipäeva puhul puu. Lähedal on noor mets – miks mitte tuua üks puuke oma aeda. Kahjuks on paari nädala pärast suurte roheliste lehtedega taimest järel vaid kuivanud roots.

Põhjused: kaevamisel vigastatud juured, eemaldatud mullapall, katkestatud koostoime seeneniidistikega, liivasest istutuspinnasest hilissügiseks kadunud vesi, varju asemel lauspäike. Teadmised bioloogiast, füüsikast ja geoloogiast jäid seostamata.

Ainepõhise lähenemise negatiivset mõju noorte oskusele seoseid luua on välja toonud ka õpetajad. „Õpilased suudavad korduvalt taasesitada juba läbi nämmutatud ning kandikul ette kantud vastuseid, ent iseseisva analüüsimisega, vastuste ja lahenduste kriitilise hindamisega jäädakse hätta,” kirjutab Jüri Gümnaasiumi õpetaja Triin Toomesaar tulemustele suunatud õppimise miinustest.

Aga mida siis teha? Kasuks võiks olla elukoogi retseptile koostöölisuse ja tervikliku lähenemise lisamine. Aineid saab lõimida teemade abil, mida pakub ka uus riiklik õppekava. Häid näiteid õppekava rakendamisest ja koostööst on olemas. Vene keele, ajaloo ja loodusainete lõimimise võimalikkusest kirjutab Nõo põhikooli õpetaja Evi Piirsalu Keskkonnahariduslehes, tuues näiteks Peipsi vanausuliste kultuurikeskkonnas läbi viidud õppepäeva.

Vastutus ei lasu aga ainult õpetajate õlul. Oluline on seejuures koostöö lapsevanematega ning viimaste tugi õppimisele, mis õhutaks noori veelgi enam kaasa mõtlema ja arenema.

Lahendus peitub iseseisva mõtlemise oskuses

Vaatamata õhtusse jõudnud laupäevast otsustad küpsetamise siiski ette võtta. Kuigi täidisesse vajaminevad jõhvikad said eelmisel nädalal otsa, asendad need sügavkülmas olevate vaarikatega. Vähendad suhkru kogust, et kook ei tuleks liiga magus.

Eesmärk – küpsetada kook – sai täidetud. Koostisosade  puudumine ei ole takistuseks, kui julged iseseisavalt mõelda ja loominguline olla.

Alates 2011. aastast kehtib uus üldhariduse riiklik õppekava, kus üheks läbivaks teemaks on keskkonna- ja säästva arengu temaatika õppeprotsessi lõimimine.

Keskkonnahariduse uuringute tulemused 2012. aastal

Klassiastmete tõustes ainepõhisus süveneb:

-        Peamiseks keskkonnahariduse sihtgrupiks on I-VI klasside õpilased (~85%).

-        Kõige vähem keskkonnahariduslikke õppematerjale on loodud täiskasvanutele ja gümnaasiumiealistele.

-        Spetsiaalselt kutseõppe ja kõrgkoolide jaoks mõeldud keskkonnahariduslikku õppemetoodilist juhendmaterjali ei ole loodud.

-        Klassiastmete tõustes suureneb õppe reglementeeritus, piiratud aeg ei jäta ruumi õppeainete lõimimiseks.

-        Klassiastmete tõustes muutuvad üha olulisemaks õpitulemused.

Terviklik lähenemine ei ole õppimisel läbiv:

-        Napib terviklikke õppematerjale, mis seovad omavahel erinevaid õppeaineid ja vähendavad killustatust.

-        Õpetajakoolitusel käsitletakse akadeemilisi aineid, kuid horisontaalseid teemasid reeglina ei käsitleta.

-        Keskkonnahariduse andmine on pigem lisakohustus, mille andmise toetuseks puuduvad õpikud ja õpetajaraamatud. Õpe on lünklik.

Kogemuste vahetamine ja praktika on kasulikud, kuid enamasti väikese mahuga õppevormid:

-        Keskkonnahariduslikus õppes osaleb kord või paar aastas ~60% üldhariduskoolide esindajatest.

-        Terviklikku lähenemist aitaks suurendada õpetajate vahelise koostöö suurendamine.


Loos nimetatud keskkonnahariduse uuringud:

Mitteformaalse keskkonnahariduse spetsialistide täiendkoolituse vajadus ning õppevahenditega varustatus. 2012. Keskkonnaamet. OÜ Cumulus Consulting.

Keskkonna- ja säästva arengu temaatika õppeprotsessi lõimimist toetavad õppemetoodilised materjalid ja näitlikud õppevahendid ning nende kasutamine. 2012. Keskkonnaamet. OÜ Cumulus Consulting.

Keskkonnahariduse koostöövõrgustik. 2012. Keskkonnaamet. OÜ Cumulus Consulting.

Sarnased artiklid