Džuut on taim, mis Eestis ei kasva, aga millest tooteid on hakatud Eestisse tooma tänu džuudi suurepärastele omadustele. Džuudist räägib Bioneerile Reet Priiman.

Džuut ja Tesla imeauto

Kaasaegne teadus käsitleb džuudi alates 1920 -1930-ndatest, mil India kuulus füüsik Jagdish Chandra Bose (1858 - 1937) ja Itaalia füüsik Nikola (Nicola) Tesla (1856 - 1943), tegid koostööd elektromagnetväljade levi uurimise ja rakenduse aladel alates möödunud sajandi algusest. Oma katseaparaatides kasutasid nad isolatsioonimaterjaliks džuuti, kuna leidsid et see on üks unikaalsemaid isolaatoreid. Džuuti hakati kasutama mitte kohe, vaid paljude katsete ja testimiste tulemusena. (Nimetatud teadlaste tööde kohta leiate teavet aadressil: www.all-science-fair-projects.com ). 

Bose (kes töötas Calcutta Ülikoolis) tööd soovitati esitada Nobeli preemia saamiseks, kuid ta keeldus ja isegi ei soovinud omi uurimusi patenteerida. Mõlema teadlase tööd elektromagnetkiirguse rakendusliku uurimise vallast on unikaalsed ja pakuvad peamurdmist tänapäevalgi. Tesla hävitas osa oma uurimistulemustest, energia genereerimise alal. Ta uuris energia genereerimist, mis omaks suurt jõupotentsiaali, aga mida samas oleks kerge käsitleda. Teada on, et oma prototüüp-jõuajamites kasutasid nad gravitatsiooni ja/või elektro-magnetilist jõudu, et aktiveerida leptonite(?) või muud, seni teadusele tundmatut energiat. Teadusringkondades räägitakse, et Teslal õnnestus luua ka prototüüp-auto, mis sõitis ilma bensiini ja näiliselt elektrita, olles müratu ja varustatud mingite imeliste antennidega katusel. Siiamaani on see jäänud teaduse paradoksiks, kust nad selle energia ammutasid. Tesla hävitas need joonised, põhjendades, et inimkond ei ole jõudnud piisavalt kõrgele teadvuse tasemele, et neid energiaid oma hüvanguks rakendada. Nii see asi unustati. Indias Calcuttas töötab aga edasi West-Bengali Ülikool, kus uuritakse tänapäevani džuuti ja teisi samataolisi materjale.

Hartmanni ja Curry võrgustikud

Planeet Maa, nagu iga teine asi kosmoses, kujutab endast mateeriatompu. Atmilises realsuses (nn. Kosmilise Teadvuse,  mõnede holistlike teadlaste järgi Holograafilises fraktaalses reaalsuses) on tegemist aga energiatombuga. Energeetilises plaanis koosneb meie planeet energiakanalitest, mis on jaotatud teatud süsteemi järgi. See süsteem moodustab omalaadse võrgustiku: Hartmanni võrk, Curry võrk ja mitmed nende modifikatsioonid, mis sisuliselt on praegu veel on ainult oletuste tasemel. Rahvakeeli nimetati neid võrke 'veesoonteks', kuna arvati, et kõik negatiivne kiirgus, mis pihkub maast, tuleneb veesoontest.

Nende Maa sisemusest lähtuvate kiirguste puhul on tegemist energiavoogudega maa seest. Need  vood kannavad endas mitmelaadset infot:

-         millest koosneb Maa mantel;

-         millised 'lasumid' asuvad maapinnas;

-         milline floora maapinnal kasvab ja kuidas ta edastab Maa sisemusest tulenevat kiirgust keskkonda;

-         milline energo-informatsiooniline maatriks seal paikkonnas on, jt.

Lisaks neile mõjudele on loogiline oletada, et nii Hartmanni kui Curry võrgustik peegeldavad edasi neid sündmusi, mis konkreetses paikkonnas toimunud on: sõjad, kuriteod, rõõmupeod – kõik need jätavad oma jälje antud paikkonna energo-informatsioonilisele maatriksile.

Hartmanni ja Curry võrke nimetatakse mõnikord Maa geopaatilisteks võrgustikeks. Nende energiavoogude ilming  väljendub peamiselt madalsageduslike integraalsete elektromagnetiliste lainetena, sagedusega (0,03)3-20 Hz, kohati kuni 100 Hz. Sagedus üksi,aga ei iseloomusta geopaatilist kohta. Oluline näitaja on kiirguse intensiivsus, mis on paikkonniti vägagi erinev ja piltlikult öeldes pidevas muutumises. 

Geopaatilistele võrkudele piltlikult öeldes kaudselt ei mõju  mitte vaid mineviku maatriks, vaid ka oleviku energo-informatsiooniline maatriks või teaduslikumalt väljendades -  Maa 'geofüüsikaline staatus' antud ajal ja antud kohas. Enam pole päeva, kus päikesel poleks tugevamaid-nõrgemaid magnettorme. NASA avaldus juunikuust teatab, et praegu on tekkinud on uus Päikese magnettormi liik – prootontormid. Viimane lühiajaline prootontorm oli 1956.aastal. Nüüd, 2005.a. jaanuarist sai alguse uus prootontormide seeria. Päikesest eralduvad keerisena vesinikuaatomi tuumad, mis on küllaltki radioaktiivsed ja tekitavad Maa atmosfääri ionisatsioonis ohtlikke hälbeid. Läbi atmosfääri kandub selle tormi mõju ka Maa sisemusse. See omakorda häirib geopaatilisi võrgustikke, sest on võimalus sattuda nendega resonantsi. Olenevalt geofüüsikalisest piirkonnast, mõnes kohas Hartmanni võrk võimendub, teisal mitte.

Kõrvuti madalsagedusliku elektromagnetilise kiirgusega esineb looduses ja eriti tehnogeenses keskkonnas kõrgsageduslik elektro-magnetkiirgus (arvutid, televiisorid, mikrolaine ahjud, sidetehnika, kõrge ja madalpinge elektriliinid, jms). Ka see on organismidele kahjulik, kuid vähem, kui madalsageduslik kiirgus. Miks see nii on - on tõsine füüsikaline ja biofüüsikaline uurimisteema ja antud seminari piires me seda ei vaatle.

Tehnogeensed väljad

Lisaks geopatogeensetele võrkudele varitseb elusorganisme ka teine liik kahjulikke elektromagnetilise iseloomuga kiirgusi – nn. tehnogeensed väljad. Peale selle, tõenäoliselt mõlemad väljaliigid esinevad ka segunenud vormis, mis loob nn. looduslik-tehnogeense välja. Tänapäeva ühiskonna kõrge tehnologiseeritus 'toodab' massiivses koguses kõikvõimalike sageduste ja intensiivsustega elektro-magnetlaineid. Elades korteris või eramus, ei tea me, millised seadmed kiirgavad kõrvalkorteris või naaberkrundil. Eriti hästi peegeldavad tehnogeenseid välju edasi sünteetilised materjalid, luues omalaadse peegelduste 'kaose.'  Sünteetilised materjalid toimivad hästi tehnogeensete väljade edasikandjatena, sest selliste materjalide molekulide vahel puuduvad vesiniksidemed ja hüdroksüüdsidemed. Sellised sidemed on olemas naturaalsetes materjalides, toimides kaitsena kiirgusväljade vastu, mis meid ümbritsevad.

Geopaatiliste võrgustike negatiivne mõju elusorganismidele

Inimese kui bioloogilise keha ümber on samuti elektromagnetväli, mis on tingitud elusorganismi biokeemilistest protsessidest. Näiteks süda tekitab 10 -11 Hz magnetvälja. Lihased, silmad, maks, kopsud ja teiste organite funktsioneerimisega kaasneb samuti oma kindla sagedusega madalsageduslik elektromagnetväli. Põhiliselt see elektro-magnetväli on kõikide organite töö puhul madalsageduslik, nagu Maa geopaatiline kiirguski. Kui inimene läheb geopaatilise välja mõjupiirkonda, siis võib sellisel juhul tekkida resonants, mis häirib organismi biokeemilisi reaktsioone. Nii organite kui inimkeha üldise elektro-magnetilise fooni sagedus langeb suure tõenäosusega ühte ampluaasse geopaatiliste võrkude  sagedusega. See tekitab organismis funktsionaalseid häireid, mis pikaajalisel mõjumisel muutuvad organismi orgaanilisteks kahjustusteks.

Seega Maa geopaatiliste võrkude kahjulikkus seisneb selles, et elektromagnetilises plaanis tekib resonants inimkeha ja eelmainitute võrkude vahel.

Asja teeb hullemaks veel see, et geopaatilised võrgustikud on integraalsed – kõik sagedused on piltlikult öeldes ühes supis. Seega madalsagedusliku resonantsi tõttu ongi kõnealused võrgud ohtlikud.

Kui inimkeha ja tema organid ei kiirgaks madalsageduslikke võnkeid, mis on kõikide biokeemiliste protsessidega kaasnevad ilmingud, siis probleemi poleks. Aga me ei saa oma füüsist ümber muuta.

Mingil määral saab luua kaitseid geopaatiliste võrkude vastu meditatsiooniga, muutes oma keha sagedust. Tavainimene seda teha aga ei suuda, see on tugevate joogide pärusmaa.

Džuudi kaitsevõime

Loodusinimesed ja teadlased on hakanud otsima kaitseid, kuidas tehnogeense maailma kahjulikke kiirgusi ära isoleerida. On leitud, et parimat kaitsed pakuvad looduslikud materjalid; sünteetilised materjalid pole looduslike materjalide asendajaks enam kaua.

Praegusele generatsioonile on aga tänane keskkond väga ebatervislik. Aastakümnete jooksul, mil tehnoloogia võidukäiku tegi, unustati ära geobioloogiline kultuur. Enamus inimestest elavad elamutes, mis ehitati ajal, mil arvati, et kõike mida silm ei näe, ei ole olemas.

Üheks teguriks geobioloogilise kaitse taastamisel on džuudivaip. Seni teadaolevalt on džuudikiud üheks parimaks materjaliks ekraniseerimaks madal- ja kõrgsageduslikke looduslikke ja tehnogeenseid kiirgusi.

Korralik džuudivaip peab olema tehtud täiesti naturaalsetest materjalidest. Et kaitsetegur oleks piisav, koosneb täiuslik džuudivaip nii pealiskudumist kui viltpõhjast, mõlemad valmistatud looduslikust džuudikiust. Vaid sel viisil suudab vaipkate absorbeerida seda madal- ja ka kõrgsageduslikku „sega-summasuvilat”, mis maa alt ja maa pealt tehnogeensetest seadmetest ja kosmosest tuleb.

Ka 'ülevalt poolt tulevate' kiirguste vastu suudab džuudivaip kaitset pakkuda. Aga selleks tuleb vaibaga katta lagi või teise korruse põrand. Kes tahab elada täiesti loodusliku miljöö keskel peab seda arvestama. Kuid kui me oma elamise džuudiga ka vooderdame, ei teki absoluutset looduslikku miljööd, sest kohati võib tehnogeense kiirguse müra olla nii tugev, et isegi džuut ei suuda seda kaitsta. Kuid geopatogeensete tsoonide kahjuliku kiirguse eest kaitseb ta kindlasti.

Kiirgus, mis tuleb ülevalt poolt võib olla päritolult tehnogeene või kosmiline. Kosmilise kiirguse allikaks on tavaliselt päike oma magnettormidega, aga samuti muud allikad, millele teadlased osutavad tänapäev suurt tähelepanu. Tuleb märkida, et kosmiline kiirgus ei ole peegeldus vaid lähtub otse algallikast. Maa alt tulev kiirgus on samuti päritolult kosmiline kiirgus, mis läbib Maa sisemust ning väljub sealt Hartmanni võrgu jms. näol, peegeldades neid geoloogilisi struktuure, mis talle tee peale jäävad. Seega pole maast lähtuv kiirgus kaugeltki koherentne ja on vähe uuritud, kui ulatuslik on selle kahjulik mõju. Seepärast on tark ennast sellest isoleerida.

Esile tuleb tuua ka asjaolu, et mitmed keskkonna ümbermuutmised võivad geopatogeenset kiirgust 'ümber nihutada,' tekitada peegeldusi jms. Kuid põhiline kiirgusallikas maapõues  jääb samaks, ainult tema maapealsed levi suunad võivad muutuda. Kui istutada puu või asetada kuhugi veepaak, siis lokaalne 'energiavõre' tõenäoliselt muudab oma suunda vähem või rohkem. Samas, näiteks uue maja ehitamisel jääb 'energiavõre' samaks, sest maja on paikne objekt mis, ei kõigu iga tuulega ning ei tõsteta ühest kohast teise. Geobioloogilise diagnostikaga on võimalik määrata peamised geopaatiliste kiirgusallikate paiknemised, kuid kuna väikeseid fluktuatsioone nende levi intensiivsuses, ulatuses ja suunas esineb igal aastal, siis tasub teha kontrollmõõtmisi.

Lisaks füüsilisele elektro-magnetväljale on olemas ka morfogeenne väli, mis on omane kõikidele elusorganismidele: taimedele, loomadele. Koos olles nende morfogeenne väli ühtib või tõukub eemale. Kui inimene paneb endale selga naturaalsest materjalist rõivad, siis kahe väli ühineb tervikuks ning kaitseb üheskoos organismi. Tasub esile tuua Rooma Klubi poolt laialt teadvustatud Gaia teooria, mis töötati välja Maa ökosüsteemide kaitseks. Sellekohaselt morfogeenne väli, mis on vaid elusale omane, kaitseb elusorganisme kõige tehisliku eest. Nii liitub naturaalne materjal inimese kaitsesüsteemiga, moodustades ühisvälja negatiivsete väljade vastu. Morfogeensed välju uurib kaasaja tuntud teadlane Rupert Shelderake.  (Vaata: Shelderake, Rupert, Das schöpferische Universum – Die Theorie des morphogenetischen Feldes, Berlin, 8. Aufl. 2004).

Miks just džuut kaitseb? Miks mitte paber? Miks on Kalkuta džuudil paremad kaitseomadused kui Tai või Hiina džuudil?

Džuudi liike on neljakümne ringis. Parimate kaitseomadustega džuudivilja nimi on Corhorus Capullaris, so. pikaviljaline džuut. Ta on 3-4m pikk, kollaste õitega taim, mis kasvab vesises pinnases, rannikuvetes nagu meil pilliroog. Pikaviljalise džuudimolekuli ehitus on selline, kus tarbitakse ära kõige rohkem seda madalsageduslikku kiirgust, mida geopatogeensed võrgustikud kiirgavad. Selles nn. äratarbimises seisnebki kaitseefekt. See on võimalik tänu vesiniksidemetele, hüdroksiidsidemetele ja glükosiidsidemetele, mida džuudi molekul sisaldab. Need sidemed moodustavad molekulis omaette rägastiku (võrgu). Kuna vesiniksidemed on seotud vee molekulide klasteritega, siis toimub džuudi molekulis pidev 'sebimine' - vee klasterid on pidevas 'rändamises'. Tuleb täpsustada, et džuut mitte ei kogu endasse kõnealust kiirgust, vaid pidevalt tarbib seda ära molekulide vesiniksidemete fluktuatsiooniks. Džuut ei saa kunagi kiirgusest täis, sest see kiirgus nagu kuluks tema molekulis vesiniksidemete ja teiste ebastabiilsete sidemete fluktuatsiooniks. (See on minu isiklik seisukoht ja minu teada seda pole veel uuritud R.P.). 

Asetades vaiba põrandale, džuut nagu hajutab geopatogeense mõju ja neelab viimaste madalsagedusliku elektro-magnetilise kiirguse.

Miks on pikaviljaline džuut parimate kaitseomadustega: tal on suur molekulkaal ja suur tselluloosi sisaldus. Džuut koosneb põhiliselt tselluloosist. Pikaviljalises džuudis on tselluloosi võrreldes teiste džuudi liikidega enam.

Tselluloosi leidub kõikides taimedes: kanepis, heinas jne. Tselluloosi molekul koosneb vesinikust, hapnikust ja süsinikust. Tselluloos on  polüsahhariid, liitsuhkur. Seega džuudivaip on ehitatud liitsuhkrust. Molekulide arv ulatub tuhandest kümnetuhandeni.  Sellest tuleneb ka tugev kaitsevõime.

Molekul on liikuvas, võnkuvas  olekus. Džuudimolekul moodustab pikki ahelaid. Vesiniksidemed tähistavad kiudude libisemist. Need pikad ahelad on nagu toru sees. Üks makrofibrill võib olla sama pikk kui taim ise - kuni 3m. Süsinik-vesinik aatomite ringide vahel on vesiniksidemed, glükosiidsidemed, hüdroksüülsidemed, mis on ebastabiilsed ja võnkuvad. Selline sisemine 'sebimine' toimuks nagu välisenergia arvelt. Välisenergiaks on elektromagnetiline energia, mis tuleb 1) valgusest, 2) geopaatilistest tsoonidest ja 3) biosfäärist. Inimeste bioväljast džuudivaip energiat võtta ei saa, sest inimese bioväli on seotud inimese endaga tugevamalt kui 'vabalt biosfääris ulpiv energia.' Inimese bioväli peegeldab otseselt biokeemilisi protsesside kulgu. Samuti ei saa džuut võtta energiat taimedelt. See paistab olevat üldine loodusseadus, mille üle on palju diskuteeritud, kuid miks päris täpselt ei teata senini. Ilmselt on morfogeennene väli ühtne, mis hoiab koos kõiki elusorganisme kui tervikut. Gaia teooria järgi on Maa ühtne elusorganism oma taimestiku, loomastiku ja inimkonnaga.

Džuudivaiba tootmisprotsess

Džuudivaiba väärtust lisab asjaolu, et taimede korjamine toimub käsitsi. Ei ole mehhaniseeritud tööd, mis rikuks kiudu.

Varred pannakse 30 päevaks vette likku, sest ligunedes tselluloosikiud paisuvad ning võtavad juurde veemolekule. See etapp muudab kiu struktuuri tugevamaks.

Tselluloosikiude töödeldakse leelisega. Erinevaid džuudi liike eristataksegi leelise talumisvõime järgi: alfa, beeta ja gamma. Kõige kvaliteetsemaks peetakse alfa-tselluloosi, mis lahustub 17% (nõrgas) leelises. Calcutta džuut kuulubki alfa-tselluloosi klassi. St. et tal on kõige rohkem vesinik-, hüdroksüüd- ja glükosiidsidemeid. Need sidemed moodustavad võrgu, mis tekitavadki keskkonnas elektro-magnetkiirguse kaitseefekti.

Järgmisena pestakse džuudikiud ära ja siis töödeldakse kudumiks.

Värvimata džuudivaibad on kõige tugevamad, sest seal pole keemiliselt kiudu puudutatud ehk nõrgestatud. Igasugune värv, isegi looduslikku päritolu, vähendab absorbeerimisvõimet.

Selline tootmisprotsess võimaldab valmistada vaipkatte, mis kestab praktiliselt nii kaua, kuni füüsiliselt ära laguneb.

Džuudi kasutuskohad

Lisaks vaipadele on džuut kogumas populaarsust ka tekstiili- ja rõivatööstuses. Näiteks Indias on viimasel ajal hinda läinud džuudist rõivad, mis on seal oluliselt kallimad kui muust naturaalsest materjalist rõivad.

Läbi ajaloo on džuudist õmmeldud kotte toiduainetele (pähklid, kartulid, kohvi, suhkur). Džuudist toiduainekottides säilib orgaaniline toit hästi ning ei rikne kiiresti. Põhjus seisneb piltlikult  selles, et džuut loob toidu ümber oma molekulide ahelatest elektro-magnetkiirguse kaitsevõre, mis hoiab kõrgel orgaaniliste ainete endi nn. elektromagnetilist potentsiaali.

Füüsikud on uurinud džuudi isolatsioonimaterjalina. Aina rohkem kasutatakse džuuti elektroonikas, kus on vaja isoleerida kõrgsageduslike elektro-magnetvõnkeid. On leitud, et džuut on ainus vahend, mis neid kiirgusi suudab teineteisest efektiivselt isoleerida, et tagada elektrooniliste komponentide häireteta tööd. Sama loogikat saab laiendada koduelektroonikale, mille kiirgust ja kahjulikku mõju on võimalik džuudi abil isoleerida.

Veel džuudist

Džuut on  üheaastane taim. Külvatakse kevadel. Kasvab 5-7 kuud. Enne õitsemist korjatakse ära.

Džuuti leidub kollaka ja punaka värvusega. Punaka džuudi kaitsetoime ei ole nii tugev kui kollasel. Džuudi värvus sõltub pinnasest, kus ta kasvab. Näiteks punane toon on levinud Hiinas.

Parimate kaitseomadustega džuut kasvab Indias Bengali lahe ääres ning Kangese suudmes. Sel piirkonnal on geofüüsikaline eripära – maapind on metallivaene. Vähe on vaske, tsinki ning seetõttu ei ima taim endasse metallimolekule.

Mõnikord nimetatakse džuudi ekslikult ka India kanepiks. See on aga ümarviljaline džuut. Selle imamisvõime ja võimsus ei ole nii suur kui pikaviljalisel džuudil, sest molekulimass on väiksem. Tõelise kanepi narkootilise toimega ei ole džuudivaip küll kuidagi seotud.  

Mõned räägivad et džuudivaipa tuleks puhastada päikese käes, et taas aktiveerida selle kaitsevõimet. See jutt pole loogiline – see pigem mõjub džuudikiududele lõhustavalt. Päikesest tuleb UV-kiirgus, mis mõjub džuudikiududele deformeerivalt. (Eriti praegu on päikese bakteritsiidse kiirguse osakaal meie vööndi jaoks tavatult suur). Džuudivaiba parim puhastusvahend on tolmuimeja ja niiske lapp (ja vajadusel seep) ilma keemiliste puhastusvahenditeta.

Reet Priimani seminar, 16.juunil 2005

Energoklubi

Foto: lib.store.yahoo.net

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta