Hennaasjatundja Katrin Alekand rääkis Bioneerile hennast. Tegemist on esimese looga hennat tutvustavate lugude sarjast. Henna on looduslik abivahend juuste toonimisel ja kehamaalingute tegemisel.

Henna (Lawsonia inermis) on 2-6 meetri kõrgune väikese puu või suure põõsa kujul kasvav taim. Looduslik kasvuala asub peamiselt troopilises ja lähisekvatoriaalses kliimavööndis. Loodusliku leviku piirid seab taime temperatuuritaluvus – kui temperatuur langeb alla 11°C, siis taim kängub ja temperatuuril alla 5°C hävib henna täiesti.

Sissetoodud kultuurtaimena kasvatatakse hennat ilu-, toa- ja vahel ka hekitaimena mõnel pool USA lõunaosariikides ning Lõuna-Euroopas.

FOTO: Henna. J.M.Garg, Vikipeedia

Henna õitel on tugev lõhn ning nendest tehakse parfüümi, mis on üks vanimaid maailmas – väidetavalt oli seda meelsasti kasutanud Kleopatra, Vanast Testamendist leiame Ülemlaulust viite hennale, tõenäoliselt just lõhnavate õite tõttu. Selle õli puhul peab teadma, et Indias või Aasia-maades müüakse valgele inimesele reeglina asja, mida nimetatakse hennaõliks ning mida peaks määrima nahale. ’Attar hena’ või ’mehalabiya oil’ on heal juhul segu eeterlikest õlidest, halvemal juhul sisaldab see õli aga näiteks tärpentini, bensiini, lambiõli või tont-teab-mida.

Hennaõite õli on alati ja ainult parfüüm, seost hennamaalingutega sel ei ole. Õlil on väga omapärane kergelt mõrkjas lõhn, mida on kirjeldatud kui segu šokolaadist, roosidest ja sigaritest. Mõni sõber aga, kelle lapsepõlves on olnud ohtralt korvalooli-nimelisi tilku kasutanud vanemaid naissugulasi, on kinnitanud, et vanaema ravimikapp lõhnas üsna sarnaselt.

Hennal on väikesed 4-8mm diameetriga pruunikad viljad, mille sees on umbes 40 tibatillukest nurkset seemet. Reeglina on need hea idanevusega, kuid taimed on väga tundlikud ümberistutamise suhtes.

Looduses levivad taimed seemnete kaudu tänu lindudele. Taim paljuneb jõudsalt ka võrsest ja pistoksast ning põllumajandusliku kasvatamise puhul eelistataksegi seda varianti.

Värviandev pulber saadakse ainult henna lehtedest, mis korjatakse, kuivatatakse ning jahvatatakse pulbriks. Tooretest purustatud lehest saadud pigment on oluliselt nõrgem, see on kollakas ning kulub nahalt üsna kiiresti maha.

Hennalehti hakatakse üldjuhul korjama alles 3-aastastelt taimelt. Kõige kõrgema parkainete sisaldusega on noored tipulehed, nende pulbrist saab intensiivseima värvitooni. Lehed kuivatatakse ning jahvatatakse ning saadud pulbrit kasutatakse küünte, naha ning juuste värvimiseks.

Hennapulber on väga kergesti riknev ning igasuguse niiskuse, valguse ja soojuse koosmõju suhtes tundlik. See seadis kunagi henna eksportimisele ka väga ranged geograafilised piirid.

Täisjõus hennataime aastane produktsioon peaks keskeltläbi katma ühe pikajuukselise naise aastase vajaduse juukse- ja nahahoolduseks: umbes 6 kg madalama kvaliteediga hennat juustele (vööni juuksed, värvimine kord kuus à 500g); 1,5 kilo hea kvaliteediga hennat nahahoolduseks ning -kaunistuseks ja kilo tippkvaliteediga hennat erilisteks puhkudeks nagu pulmad.

Puhta hennaga saadud toon on alati punakas-pruunikas ehk nagu rahvasuu nimetab - hennapunane. Aga veel praegugi võib leida müügilt väga  mitmesuguseid hennasid.

Punane henna või naturaalne henna on üldjuhul päris henna. Punakaspruun või ruske on henna põhivärv ning mitte mingisugust muud värvi hennat ei ole olemas.

Must henna võib olla indigo või parafenüleendiamiini nime all tundub keemiline ollus, mida kasutatakse ka tumedates juuksevärvides. PPD-„musta hennat“ pakutakse eriti ajutiste tätoveeringutena.

Valge henna on nahahooldustootena siiani olemas maades, kus tumedanahaliste inimeste hulgas on nõudlus naha heledamaks saamiseks. Pakis võib olla rhassoul-savi või magneesiumkarbonaadi pulber. Igal juhul ei ole see henna, isegi taim mitte.

Värvitu ehk neutraalne henna on olnud nimeks erinevatele pulbritele. Kunagi müüdi selle nime all hennalehti, mis hennatanniinhapet praktiliselt ei sisaldanud. Nüüdseks on selle nime all tuntud senna (Cassia obovata). Meil Eestis pakutakse praegu värvitu hennana Zyzyphus Spina Christi nimelise taime lehtede pulbrit.

Väga sageli tahetakse teada, kas henna ikka on öko- või mahetoode. Mina ei ole veel kohanud ökomärgiga hennat ning ei ole ka kuulnud, et midagi sellist võiks olemas olla, mis iseenesest ei tähenda, et see võimatu oleks.

Põhjused, miks henna ökomärgistamisega vaeva nägema ei hakata, on väga pragmaatilised: hennat eksportivad maad asuvad kõik kliimas, kus on väga kuum ning väga kuiv – hea värvaine sisaldusega henna saamiseks peab mussoonieelne temperatuur olema üle 45ºC. Sellises kuumuses ja kuivuses on taimel väga vähe haigusi ja kahjureid ning taim ei vaja pritsimist-mürgitamist.

Vanematele saakiandvate põõsaste okstele moodustuvad okkad, mistõttu kariloomad ei kipu hennalehti sööma.

Hennatanniinhappe sisaldus lehtedes sõltub kliima ja pinnase koosmõjust, et seda ei anna väetamisega muuta, seetõttu ei raiska sealne vaene põllumees raha ka väetisele. Indias on mitmel pool põuastes regioonides käivitatud programme, kus põllumehi kutsutakse üles hennat kasvatama.

Soovitatakse ääristada põllulapid hennahekiga just selle tõttu, et see on üldiselt väga haigusekindel taim, mis kerge kalduvusega võsastuda muudab põllu kariloomadele kättesaamatuks, okaste tõttu ei söö kitsed hennasaaki ära ning olenemata sellest, kas mussoon on rikkalik või ei – henna ei jää kunagi saagituks, henna ei jäta hätta.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta