Seda juttu kuulsin ma oma endise väimehe käest, kelle lapsepõlves see ka toimus. Siis olid kõik talved palju külmemad ja lund oli ka ikka kõvasti rohkem kui praegu. Vahest juhtus sedagi, et muidu nii terve laps jäi haigeks.

Kuna ema oli koolis õpetaja, pidi haige lapsega kodus olema ikka isa. Nõuka ajal oli nii kombeks, et ega siis ühe õpetaja võsukese pärast ei pidanud ometi teised lapsed kannatama. Koolis nii lihtsalt tunde ära ei jäetud.

Rohtusid ei antud tavaliselt palju, ikka püüti kompresside ja teega läbi ajada, nagu maal seda ajast aega oli tehtud. Hommikul, enne tööle minekut andis ema isale käsud ja juhtnöörid kätte, kuidas haiget last ravida. Nii nad siis seal kodus terved päevad toimetasid kahekesi. Seekordne käsk oli teha võimalikult palju vaarikavarre teed.

Isa käis neid vaarikavarsi siis lumisest aiast hangede vahelt toomas ja tee pandi tulele. Kuid see tee, mis sealt valmis, ei maitsenud üldse nagu vaarikavarre tee. Oli veel kõige tipuks kuidagi vänge. Asja püüti küll parandada vaarikamoosiga, aga paremaks ei läinud tee sugugi. Suure nutu ja meelitamisega ta kuidagi ära joodi ikka.

Pikapeale sai ka laps terveks ja edasi jätkus lugu alles kevadel, kui algasid aiatööd. Millegipärast oli osa pajust tehtud hernekeppe aia äärest, vaarikate tagant kaduma läinud. Imelik, kellele neid vaja läks? Siis tuli isale meelde, et ta ise käis sealt niinimetatuid vaarikavarsi toomas poisile, kui see haige oli ja oli veel imestanud, miks see tee nii jubeda maitsega tookord oli.

Aga keegi just mürgitust ei saanud ja muud imelikku ka ei juhtinud, loeti asi tegija rumalaks apsakaks ja unustati. Alles aastaid hiljem, olles juba suur mees, luges tollane haige ühest artiklist, et pajukoorest saabki looduslikku aspiriini, mis ongi ju palaviku rohi. Ka nii võib vahest juhtuda.


Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!

Saa Pillega tuttavaks!