Hoiatan kohe alguses, et see lugu ei ole ilusatest asjadest ja selle sisu võib teid šokeerida.

See juhtus üheksakümnendate aastate lõpus. Tulime tütrega maalt. Millegipärast tahtsime kähku koju saada. Kotte oli meil ka mitu kaasas ja istusime kohe esimese trolli peale Balti jaamas. Otsustasime sõita ühe peatuse edasi, kus käis juba rohkem sõiduvahendeid

Troll, millega me siis edasi sõitsime, tundus kuidagi kummaline. Enamik inimesi seisis. Olgugi, et sõiduki keskel oli küllalt vabu kohti. Rahvast oli koondunud esimese ja viimase ukse juurde puntrasse. Ma ei saanud kuidagi pihta, milles asi oli. Lõpuks näitas üks vene keelt kõnelev proua keskmise ukse juures istuvale habetunud taadile.

See vanamees oligi seal uhkes üksinduses. Hallide juustega ja habe olid sorakil. Juuksed tolknesid päevi näinud ja võidunud mütsi alt välja ning ulatusid üle salli mantli seljale. Ja siis ma nägin, et seal musta värvi mantli seljal kõndisid massiliselt täid. Isegi mütsi peal oli neid hulgi. Kui palju pidi täisid siis olema seal karvastikus, et jagus veel mööda riideid uitama?

Olin varemgi igat sorti kerjuseid ja kodutuid näinud, kuid kunagi ei tekkinud nad minus nii suurt võõristust. Varem polnud ma ka sellist pilti näinud. Külmavärinad jooksid üle selja ja astusime tütrega mõlemad paar sammu automaatselt tagasi. See oligi väga metsik aeg. Ühed rikastusid meeletu kiirusega, teised siplesid päris põhjas.

Tundsin vastikust ja tahtsin ainult sealt trollist välja saada. Oma kottide pärast ei suutnud me ukse juurde trügida. Sõitsime sõnatult oma peatuseni ikka ära. Siis oli rahvast juba vähem ja saime trollist kergelt välja. Habetunud vanamees sõitis aga oma täikarjaga edasi lõpppeatuse poole. Meie kõndisime koju vaikides. Ei olnud enam mingit isu juttu ajada. Eks me kumbki mõtlesime nähtu üle.

Korteris oli esimeseks asjaks saada vanni. Kõik meie riided rändasid otseteed pesumasinasse. Tundsime, nagu kõnniks sada sipelgat turjal ikka veel või olid need äkki hoopis täid!

Lubasime teineteisele, et ei võta enam kunagi kindaid ühistranspordis käest ära. Iial ei või ju teada missugune inimene viimati käetoest kinni hoidis ja mida ta parasjagu põdes. Paanika oli vägev. See sõit mõjus nagu ämbritäis jääkülma vett. Pani nii mõnegi asja üle mõtlema, mille peale ei osanud siiani isegi tulla. Nägime tütrega veel mitmel ööl seda vanameest oma täikarjaga unes.

Sellist vaatepilti näha ei soovita ma mitte kellelegi. Näed korra ja juba tunned, kuidas ise varsti kiheled. Aju mängib su närvidega sellist vingerpussi, et varsti usud neid elukaid oma seljas kõndivat. Niisugused ajad olid siis ja nii võis juhtuda, kui sattusid tänavale ja polnud võimalust end pesta. Kole, kole ja veel kord kole! Loodan, et praegu enam selliseid asju ei näe.

Niisugused olid siis lood meie hirmudega, kui nägime nii jubedat vaatepilti.

Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!

Saa Pillega tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta