Viimasel ajal on energiamärgised jõudnud nii ehitusregistrisse kui ka kinnisvarakuulutustesse. Kalle Virkus Tartu Regiooni Energiaagentuurist selgitas Bioneerile, kuidas energiamärgiste põhjal eluaset hinnata.

Et teemat oleks lihtsam mõista, toob Kalle Virkus näite hoopis autode põhjal. Energiaklass ja selles kirja pandud energiatõhususarve on enam-vähem sarnased auto kütusekuluga. Analoogia kehtib päris täpselt: kui me ostame autot, siis konkreetse auto kohta tahame kindlasti teada, kui suur on selle kütusekulu liitrites saja kilomeetri kohta. Eluaseme juures on selleks "kütusekulu ühikuks" kilovatt-tundi ruutmeetri kohta aastas (kWh/m²a).

Analoogia kehtib ka vastupidi: kui me teame autost ainult kütusekulu, siis ei ütle see number ilma konkreetse sõiduvahendi teiste omadusteta mitte midagi. "Üheksa liitrit sajale" on diiselmootoriga WV Golfi kohta väga palju, aga 5-liitrise Chevrolet Blazeri jaoks päris hea. Samamoodi ei ütle pelk energiaklassi tähis "B" või "C" või "D" midagi, kui meil ei ole seda millegi suhtes võrrelda.

Mõned eeldatavad hoonete energiaklassid:

  • renoveerimata suurpaneelelamu võiks olla klassist "E" või "F";

  • Saksa standardiga passiivmaja peaks olema klassist "B";

  • uusehituste energiamärgised on kortermajadel "C" ja eramutel "D".

Samas võivad need hoonetüübid omada ka mistahes muid energiaklasse.

Toome veel ühe illustreeriva näite. Oletame, et meil on elamu, millesse antav primaarenergia on 105kWh/m². Arvestame määruses "Energiatõhususe miinimunõuded" toodud energiakandjate kaalumistegureid ja leiame, kui suur on sama energia tarbimise juures energiatõhususarv, kui see energia saadakse ühel juhul puidust ja teisel juhul põlevkivielektrist.

Puidu kaalumistegur on 0,75. Seega, on energiatõhususarv 105*0,75=94,5kWh/m²a, mis vastab energiaklassile "A". Põlevkivielektri kaalumistegur on 1,5. Sel juhul saame energiatõhususarvuks 105*1,5=152,5kWh/m²a, mis vastab energiaklassile "D".

Nagu näha, on vahe koguni kolm klassi! Seejuures ei ole selles hoone elanikel mingit tuntavat vahet, selle kohta, millise klassiga majas nad elavad.

Toodud näide on küll meelega groteskne, ent avab olukorda päris kenasti.

Siit saab teha ainuvõimaliku järelduse - ainult energiaklassist otseselt ei saa järeldada midagi energia tarbimise, sisekliima, eluasemekulude ja muu sarnase kohta. Nagu autodegi puhul omab kütusekulu omadusena tähtsust vaid sarnaste omadustega sõidukite võrdlemisel, nii ka energiamärgist saab kasutada eelkõige omavahel sarnaste hoonete võrdlemisel. Seejuures peavad need hooned olema sarnased mitte ainult kujult, vaid peaksid kasutama ka sarnaseid küttesüsteeme ja energiaallikaid.

Tõsi, on üks nüanss, mille puhul energiamärgis hakkab ilmekalt rääkima - see on niisugune olukord, kus osa hoones kasutatavast energiast ei ole imporditud. Kõige esmalt tuleb meelde päikesekollektor tarbevee soojendamiseks, aga on olemas ka mitmesugused soojatagastusega ventilatsioonisüsteemid ja soojuspumbad. Niisugustel puhkudel on tegemist tõhususega, mis jääb energiaklass "A" piiridesse ja mille jaoks oleks vaja uusi, ülitõhusaid energiaklasse, aga see on juba täiesti eraldi teema ja saab aktuaalseks alles mõne aja pärast.

Sarnased artiklid