Nähtud Madjaritemaa märtsipäike oli mind teinud Madjarite näokarva moe järgi pruunikaks.

Kuu aega eesti keelt rääkimata, kuulsin tuttavat maarjamaa jutuvadinat alles tagasiteel Varssavi suures rongijaamas. Seltskond suure pagasiga Eesti mehi olid esimesest hetkest alates tuttavamad kui
tavalised kaasmaalased.

Rongis endas sattusin ma nendega ühte kajutisse ja saladus tuligi ilmsiks, nimelt Hortus Musicuse meeskond oli minu üllatajaks. Nende pealik Andres Mustonen tutvustas ennast inglise keeles viisakalt ja rahutu rongiuss hakkaski kodumaa poole roomama. Rahutud muusikud kuulasid minu Madjaritemaa seiklusi. Ise nad tulid ühelt Poolamaiselt festivalilt.

Pikk õhtu ja lühikesem öö möödusidki nii kiiremini ja õnnelikumaks saime kõik, kel igatsus emakeele järele suus. Kuu aega Madjaritemaad sai sedasi toreda lõpusirge.

Ja sümpaatsed vanamuusikud tänasid tõmmu näonahaga üllatust, kes neile ootamatult eesti keeles vastu kõnelema hakkas. Tore saatuse kingitus olime üksteisele mõlemad. Ja ma ise ka imestan tagantjärele, et ma näost nii pruun olin, et võõramaalasena neile alguses tundusin. Selle kevade hea lugu ei saanud sellega otsa, sest teine kevad - kodumaine, ootas mind veel ees.

Warsawa-Tallinn, 1996.

Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks

Sarnased artiklid