François Hammeri juhitud Euroopa astronoomide töörühm näitas, kuidas moodsa astronoomia ikoonideks saanud spiraalgalaktikad olid 6 miljardit aastat tagasi universumi “inetud pardipojad.” Nimelt viisid nad esmakordselt läbi täieliku galaktikatüüpide loenduse kahest meie universumi arenguetapist, koostades kaks Hubble’i seeriat, mis aitavad seletada galaktikate moodustumist. Teadlased kasutasid seeriate koostamise etalonideks 116 kohalikku galaktikat SDSS (Sloan Digital Sky Survey) vaatlusest ning 148 kauget galaktikat GOODS (Great Observatories Origins Deep Survey) uuringust, kirjutab Jaan-Juhan Oidermaa Eesti Füüsika Portaalis Füüsika.ee.

Moodsa kosmoloogia üheks põhiküsimuseks on vaieldamatult see, kuidas galaktikad kujunevad hästi defineeritud Hubble’i seeria galaktikaks. Seni on olnud äärmiselt raske siduda kauged galaktikad nendega, mis leiduvad Linnutee lähiümbruses. Nüüd on aga astronoomid, kasutades NASA ja ESA Hubble’i kosmoseteleskoobi ning Sloani digitaalse taevauuringu andmeid, loonud galaktikatüüpide ning kujudeloendi 6 miljardi aasta tagusest ajast tänapäevani. Uuringutulemused näitavad, et rohkem kui pooled tänasel päeval leiduvad spiraalgalaktikatest olid kunagi korrapäratu kujuga. Nende kohaselt oli galaktikate kokkupõrgetel ning ühinemistel oli nende kujunemisel lähiminevikus tunduvalt suurem roll, kui seni on arvatud. Antud avastus võib tuua kaasaegsesse galaktikate morfoloogiasse kaua oodatud uusi tuuli.

1926. aastal Edwin Hubble'i poolt leiutatud Hubble'i seeria

1926. aastal Edwin Hubble'i poolt leiutatud Hubble'i seeria

Astronoomias on galaktikate kujunemise ning kuju uurimisel ehk morfoloogial üks kandvamaid rolle. Teadusharu üheks tähtsaimaks tööriistaks on Hubble’i seeria või Hubble’i helihargi diagramm, mis leiutati 1926.aastal Edwin Hubble’i poolt. Hubble’i skeem jagab galaktikad kolme peaklassi – elliptilisteks, kumerateks ning spiraalseteks. Neljas klass sisaldab aga galaktikaid, millel aga ei ole mingisugust konkreetset kuju. Põhimõtteliselt kujuneb Hubble’i seeria vastates neljale küsimusele, 1) kas galaktika on üldiselt regulaarne või sümmeetriline, 2) kas valgus on koondunud galaktika keskmesse, 3) kas leidub peaketas, 4) kas esineb spiraalseid osi.

Astronoomide väitel oli Hubble’i seeria kuus miljardit aastat tagasi tunduvalt teistsugusem, kui see, mida astronoomid praegusel ajal näevad. „Kuus miljardit aastat tagasi oli veidra kujuga galaktikaid märksa rohkem kui praegu, mis on äärmiselt üllatav tulemus,“ ütles Rodney Delago-Serrano, ajakirjas Astronomy & Astrophysics avaldatud artikli peaautor. „See tähendab, et viimase 6 miljardi aasta jooksul on need galaktikad muutunud tavalisteks spiraalgalaktikateks, mis annab meile universumist märksa põnevama pildi, kui meil eelnevalt oli,“ lisas ta.

Seni laialt valitsenud paradigma kohaselt muutusid korrapäratud galaktikad spiraalgalaktikateks tänu kokkupõrgetele ning ühinemistele, ent arvati, et galaktikate ühinemised muutusid 8 miljardit aastat tagasi tunduvalt harvemaks. Töörühma tulemused näitavad aga, et selline protsess oli sagedane nähtus ka 4 miljardit aastat tagasi, umbes samal ajal, kui moodustus meie päikesesüsteem. „Meie eesmärk oli leida stsenaarium, mis ühendaks praeguse universumi morfoloogilise pildi kaugete ning vanade galaktikatega, et leida õige mudel galaktikate evolutsiooni kirjeldamiseks,“ ütles Hammer.

Vastupidiselt laialt levinud arvamusele, et galaktikate ühinemiste tagajärjel moodustusid elliptilised galaktikad, näitavad uurimisrühma tulemused, et nende kosmiliste kokkupõrgete tagajärjel moodustusid hoopiski spiraalgalaktikad. Samal ajal peaartikliga avaldasid nad ajakirjas Astronomy & Astrophysics artikli, kus lahkavad ’spiraalse taasehitus’ (spiral rebuilding, J.J.O) hüpoteesi, mille kohaselt muutuvad korrapäratud galaktikad gaasirikaste ühinemiste käigus suurteks spiraalgalaktikateks.

Töörühma poolt loodud seeriad 6 Gm kauguselt kui ka Linnutee ümbrusest

Hammerer'i töörühma poolt loodud seeriad 6 Gm kauguselt kui ka Linnutee ümbrusest


Lisaks: