Täismees, kes paksus metsas loomajälgi harutab, on ise kindlasti lapse moodi. Natuke või rohkem olin ka oma kunagise sõbra, metsavahi moodi. See tõik läks mul jäljejahi tuhinas üldse nagu meelest.
- Marek Vahula lood
- 4. juuli 2024
Ja ilvese jäljed, mis endid harutada lasksid, rääkisid ja rääkisid, seda nii talvise ilvese kui ka jäljeküti enda keeles.
Tund aega möödus jäljeridadel. Ilvese eluhetk sai mulle selgeks ja selgemaks. Ta oli otsinud ja veel mitte midagi leidnud ja see panigi teda aina edasi minema. Puude taga, kus mets alati
on, oli seekord suur lage valge aas.
Ilves oli jõudnud lageda servale ja üllatunult istunud pikemat aega. Ilvese mõtted pole tavaliselt inimesele lugeda antud. Ometi püüdsin ma seda teha ja ehk mul natuke see isegi õnnestus. Et miks ta nii pikalt istus ja alles siis otsa ringi tihnikusse keeras.
Lapsemõtted ühes täismehes pole mitte igaühele lugeda antud. Ometi lasin nad ma nüüd kirjaridadesse voolata, sest metsaservas istunud ilves mulle omapärane näis. Ja omapärane tunduski selles loos kõik olevat, ka see, kuidas inimlapsed suures laanes siia ilma hetkeks sünnivad.
Assamalla, 2000.
Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
