Minu pikim päevamatk viis mind Pühajõe kaldalt Kunda bussijaama, kuhu jõudsin õhtuks. Mõttes olemiserännak oli mul üksinda läbida planeeritud. Peagi selgus, et ma üksinda ei olegi.

Pankranniku esine metsaviirg on rändlindude mekaks kui loodud. See mu silmad särama pani ja kõrvad kikki ajas. Ja peagi selgus, et rändavad väikelinnud ja mina polegi ainsad rändajad.

Saagiahne lõopistrik ja veel üks raudkulli emand kinnitasid, et nad olemas on ja rändlindude hordide järel ringi liiguvad. Targemaks saanuna olin pikal teel. See oli üks põhjus, miks mu samm ei väsinud enne finisit ja päevarekord sündiski. Saagiahne lugude mees olin ma. Lisaks matkaloole sündiski see lugu, kui röövlinnud rändteteel saaklindude järgi oma kompassi seavad.

Pankrannikul, aprill, 1992.


Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!

Jaga: