Mis juhtuks siis, kui kõik sõidaksid ringi ja ei teaks liiklusreeglitest midagi? Ikka on ju nii, et see, kellel on auto, ei lähe ju sõitma juhiloata, jalgratta puhul peetakse seda aga millegipärast loomulikuks.

Head lapsevanemad, suunake oma lapsed jalgrattajuhilube tegema. Need saab siis, kui läbida eksam, kus tuleb lahendada liiklusteste, valitseda kindlalt ratast ja sooritada vigursõit. Nii mõnelegi võib tulla üllatusena, kui öelda, et tänapäeval peab 10–15-aastastel jalgratturitel olema juhiluba.  

Kevad on juba käes ning hea meel on näha igapäevases liikluses üha rohkem jalgrattureid, mistõttu soovin meelde tuletada, et enne jalgratta välja toomist ning sõitma asumist on oluline sõiduvahend üle vaadata, see sõidukorda seada ning kontrollida ka komplektsust.

Jalgrattal peab olema töökorras pidur, signaalkell ning ees valge ja taga punane ning vähemalt ühe ratta mõlemal küljel kollane või valge helkur. Sõites pimedal ajal või halva nähtavuse tingimustes peavad ratta esi- ja tagatuli olema sisse lülitatud.  Liikluses olete veel paremini nähtav, kui kannate eredavärvilist riietust. Mõistlik on kasutada turvavarustust – kindad, põlve- ja küünarnukikaitsmed, mis leevendavad kukkumise tagajärgi.

Kandke kaitsekiivrit. Laste ohutust silmas pidades on kehtestatud nõue, et alla 16-aastased lapsed peavad teel jalgrattaga sõites kandma kinnirihmatud jalgratturikiivrit. Samuti peab sobiv kiiver olema näiteks jalgrattaistmel või –haagises sõidutatavatel lastel. Kiivri kandmine pole tülikas kohustus. Eeskujuks saavad olla täiskasvanud jalgratturid, keda seadus ei kohusta jalgratturikiivrid kandma, aga kes teevad seda turvalisuse pärast.

Iseseisvalt sõiduteel liigeldes peab jalgrattur olema vähemalt 10-aastane ja 10-15-aastane jalgrattur peab selleks omama ka vastavat juhiluba. Liiklusseaduse kohaselt on lubatud lapsevanema järelevalve all sõiduteel jalgratast juhtida vähemalt 8-aastasel lapsel. Sel juhul ei ole lapsel juhiluba nõutav, kuid lapsevanem peab oskama valida ohutuks rattasõiduks sobiva liikluskeskkonna ning vastutab ka lapse ohutuse ja liikluses õige käitumise eest.

Ülekäigurada. Juhin tähelepanu asjaolule, et sõidutee ületamisel ülekäigurajal ei ole jalgrattur võrdsustatud jalakäijaga. Kui mootorsõiduki juht on kohustatud ülekäigurajal jalakäijale teed andma, siis jalgrattaga sõitva liikleja suhtes mootorsõiduki juhil sellist kohustust ei ole.

Ülekäigurajal saab jalgrattur teed ületada siis, kui sõiduteel liiklejaid ei ole või siis võtma jalgratta käe kõrvale, et mootorsõiduki juhil tekiks kohustus talle ülekäigurajal teed anda. Kahetsusväärselt on see asjaolu  paljudele jalgratturitele teadmata ning on esinenud liiklusõnnetusi, kus jalgrattur saab vigastada just sellises olukorras.

Tuletan kõigile liiklusosalistele meelde, et kokkupõrke korral autoga saab rohkem kannatada alati nõrgem pool- jalakäija, jalgrattur, sest neil  pole ümber tonni kaitsvat rauda ega muid kaitsvaid süsteeme.

Lisaks soovitan mitte jätta oma jalgratast avalikus kohas järelevalveta ega mingil juhul lukustamata. Jalgrattaid lukustades tuleb lukk kinnitada kindlasti ümber rattaraami ja posti vms nii, et jalgratast ei saaks kätte näiteks posti ülesse tõstmise või esiratta eemaldamise teel, kus lukk libiseb esihargi küljest maha ja jääb sinna samasse posti külge. Kui jalgratas on Teile väärtuslik, tuleks kindlasti investeerida ka korralikku lukku.

Politsei soovib kõigile jalgratturitele ja teistele liiklejaile ohutut liiklemist ja tähelepanelikkust ning teineteisega arvestamist teedel ja tänavatel.