Kindlasti olete ennast kunagi tabanud osalemas rühmakoosolekul, kus te kuulate teemat, aga ei nõustu sellega. Samas ei ole te julgenud avaldada oma arvamust. Miks nii? Üsna tõenäoliselt on rühmas teisigi inimesi, kes oma arvamust ei avalda. Põhjuseks on inimestele omane grupimõtlemine. Kahjuks viib grupimõtlemine ja arvamuste varjamine kehvemate otsusteni.

Grupimõtlemine on hirm avaldada oma tegelikke mõtteid ja soov anda ära oma isiklik vastutus. Me oleme kõik ennast mõnikord leidnud sarnasest olukorrast. Pole vahet, kas arutluse all on mõni tähtsusetu pisidetail või suured otsused, öelge oma arvamus viisakalt välja. Nii saate mõjutada arutelu ja võib-olla ka lõpptulemust.

Ideede jagamine viib paremate otsusteni, need on aga parima lõpptulemuse saavutamiseks hädavajalikud. Ärge jääge grupis vaikselt istuma, vaid väljendage ennast nagu oskate. Ka teised ei pruugi arutelu käiguga rahul olla ja nõustuvad teiega meelsasti.

Grupimõtlemine ei kuulu ainult kontoriinimeste igapäevasesse tööellu, vaid see esineb igal pool. Sama käitumismalli võib üle tuua ka perekonda ja kooli. Grupimõtlemine on levinud ka poliitikas ja noorte seltskonnas. Inimesed on sageli rahulolematud riiklikul tasandil tehtud otsustega, aga nad ei väljenda seda rahulolematust. Tulemuseks on olukord, kus otsuse vastuvõtjad isegi ei tea, et otsus on ebapopulaarne.

Grupimõtlemise negatiivsetest mõjudest on meedias räägitud näiteks seoses kosmosesüstik Challengeri plahvatusega. Tegemist on küll väga ekstreemse näitega, aga just sellised olukorrad näitavad tegelikult üksikindiviidi arvamuse ja tegutsemise olulisust. Nimelt ei julgenud juhtivad insenerid süstiku lendu liiga külma ilmaga ära jätta. Keegi ei tahtnud olla keelava otsuse tegija. Vaikimine viis seitsme meeskonnaliikme hukuni.

Grupimõtlemise tuntumaid näiteid poliitikast on Iraagi sõda, mille puhul Ameerika administratsioon ülehindas massihävitusrelvade ohtu ja oma võimeid sõja kiire lõpetamise osas.

Grupimõtlemise murdmisest on vändatud väga tänuväärne ja Oscariga auhinnatud film „12 Angry Men“. Selles filmis mängib Henry Fonda vandekohtunikku, kes ainsana otsuse tegijatest usub, et kaebealune on süütu.

Ka meie omariiklus oleks jäänud saavutamata, kui poleks olnud inimesi, kes julgesid grupist erinevalt mõelda ning tegutseda.

Grupimõtlemise vältimine annab saavutatud tulemustest suurema isikliku emotsiooni. See on tähtis ka igapäevaelus. Siinkohal võib tuua näiteks korteriühistute poolt tehtud otsused. Oletagem, et teie korteriomanikuna eelistaksite säästvate lampide kasutamist maja üldkoridorides. Olukord ei muutu enne, kui annate oma soovist teada. Võib-olla leiab teie idee tugevat poolehoidu. Korteriühistu koosolekutelt puudumine ja ideede varjamine ei vii reaalsete lahendusteni.

Siinkohale toome ära mõned grupimõtlemise sümptomid:

  • Enesetsensuur: te jätate enda arvamuse välja ütlemata ja grupp ei tea teie erimeelsustest.

  • Uskumine, et viletsate otsuste taga on head põhjused. Õigustuste otsimine faktidele, mis arutelu ei toeta.

  • Loobumine vastutusest: te ei taha asjaga tegeleda, kuna eeldate, et terve grupp nagunii vastutab.

  • Haavamatuse illusioon: teie vaikimine pole varem halba teinud. Grupis ilmutatakse kõrgendatud optimismi.

  • Uskumine, et tegu on moraalselt õige, kuigi faktid räägivad teist keelt. Sageli grupis osalejad on veendunud, et koos tehtud otsused on vääramatult moraalsed.

  • Otsuste teatamisel positiivsete ja negatiivsete stereotüüpide kasutamine. Sageli inimesed usuvad, et nende arvamus on pole asjakohane, sest teised on „targemad“.

  • Otsese ja kaudse mõju avaldamine neile, kes pole rühmaga samal arvamusel.

  • Üksmeele illusioon: uskumine, et vaikimine tähendab nõusolekut ja kaaslased on üksmeelel.

  • Kaitseseisund: soov kaitsta meeskonda negatiivse informatsiooni eest.

 

Mida siis teha? On mõned viisid, kuidas grupimõtlemist vältida:

  • Küsige endalt, kas olete tegelikult ka aruteluga nõus. Ärge laske hirmul ennast segada. Kui te ei oska seisukohta võtta, siis esitage küsimusi. Võimalik, et ka teised osalejad on segaduses.

  • Valige gruppi juhtima inimene, kes suudab jääda erapooletuks. Sageli ei ole asutuste juhid erapooletud. Erapoolikus võib olla probleemiks ka perekonnas.

  • Andke kõigile võimalus ennast väljendada. Arvamused öeldakse lõpuni välja vaid tingimustes, kus teineteist austatakse. On palju inimesi, keda on vaja rääkimiseks veidi julgustada.

  • Enne otsuse vastu võtmist kuulake ära ka vähem populaarsed argumendid. Paluge keegi nn vastaspoole esindajaks.

  • Kui näiline kokkulepe on saavutatud, siis paluge inimestel veelkord oma arvamust avaldada.

  • Jagage suur grupp väiksemateks rühmadeks. Laske rühmadel välja mõelda oma tegevusplaan ja võrrelge plaane omavahel.

  • Uskuge endasse.

Allikad: art.tartu.ee, "365 moodust maailma muuta" M.Norton, Tartu Ülikooli Kirjastus

Sarnased artiklid