Julge mees olin üksildases majas, mis Kõrvemaa rajal metsas oma elu elas. Vahel käis sinna Kiviperkide pere, kelle oma häärber oli. Enamasti mängisin ma ise julget meest ja nautisin seal suurt üksindust.
- Marek Vahula lood
- 11. august 2021
Et sügis julged hiired tuppa toob, seda ma siis alguses veel ei teadnud, aga ometi nad tulid ja ronisid igale poole nii õhtul kui öösel kui päeval.
Nende silmad olid suured nende hiirtenägudes ja julgust täis. Julgesti jäin öösel nendega magama ja julgete hiirte ja julge inimese päralt oli üksildane maailm.
Öösel põlema jäetud tuli näitas neile valgust nii suure toa voodisse kui köögilauale ronimiseks. Julgelt veetsin öö koos hiiretralliga ja tahtsin sinna jälle tagasi tulla. Sinna, kus julged hiired ja julge üksik mees endale sügismeeleolu lõid ja kus keegi neid kõiki julgeid ei seganud ja kus pikenev pime aeg mind ja minu väikseid sõpru julgeks tegi.
Just sellisteks, keda maailm taga otsib, kuigi me maailmast midagi ei teadnud ja ennast segada ei lasknud, sest rohkem julgeid seal paksus metsas ei olnudki.
Läsna, 1994.
Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
