Eesti Ornitoloogiaühing ja Päästame Eesti Metsad kutsuvad lindude kevadsuvisel pesitsusperioodil pidama pesitsusrahu. Pesitsusrahu on vajalik uue põlvkonna linnupoegade üles kasvatamiseks ning Eesti elurikkuse hoidmiseks. Pesitsusrahu kampaanias tutvustame meie metsades elavaid linnuliike ja nende pesaelu.

Kevadel rõkkab mets linnulaulust, justkui püüaksid kõik üksteisest üle hõisata. Eks nii olegi. Iga lind – ka käblik – püüab ju lauluga teistele liigikaaslastele märku anda oma territooriumist. 

Käblik on üks pisemaid linde kogu Euroopas, üksnes pöialpoiss on kümnegrammisest käblikust veel peaaegu poole tillem. Aga käbliku laul on metsas vaatamata linnu väiksusele üks valjemaid. Kunagi võrdles üks naljahammas inimest ja käblikut ning tõdes, et kui inimene suudaks oma kehakaaluga võrreldes teha sama kõva häält kui käblik, ei oleks telefone vajagi – nii kaugele oleks hääl kosta. Jumal tänatud, et meile sellist hääleaparatuuri ei ole antud! Et see just käblikule on antud, on tegelikult tore, sest laulda ta oskab. Üks ilusamaid linnulaule on just käbliku oma.

Tugev lauluhääl on tegelikult käblikule vajalik ikka asja pärast: selle pisikese linnu pesitsusterritoorium on päris suur ning vaikse lauluga ei saaks risulind sellest teistele omataolistele märku anda. Ei oleks kuulda. Aga miks risulind? Just selline on käbliku levinuim rahvapärane nimetus, mille põhjuseks on käbliku elupaik. Ta on igati osav turnima igasuguses metsaaluses oksarisus, millest leiab oma põhilise kõhutäite – ämblikud, lutikad, mardikad. Risuhunnikusse peidab käblik mõnikord ka oma pesa. Kes on lugenud vana jutustust lindude ja loomade sõjast, see mäletab, et risulinnu pesa pärast oksahunnikus see sõda alguse sai – karu tahtis just sealt oksasületäit haarata.

Käbliku pesa on üks huvitavamaid linnupesi. See on käbliku kohta küllalt suur ovaalne kuuseraagudest, samblast ja sõnajalalehtedest kinnine ehitis, millel väike auguke küljel. Selliseid vorbib käblikuisa kevadel mitu tükki valmis, peites need oksarägastikku või maha langenud puu juurestikku või kuuse okste vahele. Hiljem valib käblikuema, millisele neist siseviimistlus teha, ning muneb sobivaimasse kuni kaheksa muna.

Võib ka nii juhtuda, et mõni teine käblikuema satub ka samale territooriumile ning valib mõne teise pesa välja. Pesi ju sai mitu... Ega isaskäblikul selle vastu miskit olegi, ta võtab hea meelega paar-kolm naist. Käblikuemad on tublid ja töökad, küll nad lastega hakkama saavad! Eks paljulapseline käblikuisa käib ikka ise ka kõiki oma järeltulijaid kaemas ja viib neile head-paremat nokavahele, aga palju sa ikka jõuad – põhitöö jääb lastekasvatamisel naiste kanda. Pealegi on käblikuisal vaja ikka kodu valvamiseks laulda ka.

Käblikul on üks linnuhuvilist inimest igati häiriv omadus – ta oskab end väga hästi peita. Kui teda näha, on lihtne lind ära tunda, sest teist sellist pisikest pruunitähnilist sulekera, kel pisike saba alati püsti nagu tikk taha torgatud, lihtsalt ei ole. Aga teda metsarägastikus silmata on ikka keeruline küll, täristagu palju tahab (käblikul on komme erutatuna pikalt „r“-i põristada). Kõige tõenäolisem on teda leida laulmise ajal, kuna siis on ta nähtavamal kohal.

Mõned käblikud veedavad meil terve talve. Hakkama saamiseks söövad nad lisaks putukatele ka marju ja seemneid. Ega teised risulinnud ka väga kaugele ei rända, talve veedavad nad enamasti Kesk-Euroopas, kust on aprillis juba tagasi. Nende lauluperiood on iseenesest päris pikk, augustini välja, sest see paljulapseline kangelasisa laulab veel teisegi pesakonna heaks. Kuna kevadel sai kuni kaheksa pesa valmis meisterdatud, on nüüd suvel lihtsam ja ehitustöid ei ole vaja enam ette võtta. Uus kurna muneb käblikuema ajuti isegi samasse pessa või valib mõne kevadel valminud „majakarpidest“. Muide, ehitusmeistrina on käblikut tunnustatud inimestegi seas, kasutades „Ilus maja nagu käbliku pesa“ võrdlust.

Lugu on pärit Linnurahu Pesitsuskooli koduleheküljelt.
 

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta